Kuidas käituda, kui 1,5aastasel lapsel on komme ennast ja teisi näpistada? Ikka mitu-mitu korda päevas tuleb ligi, ütleb "ai-ai" ja näpistab. Kui keelata, hakkab naerma, mida intensiivsemalt keelan, seda rohkem naerab. Nagu provotseeriks, et mis ma teen, nendel hetkedel absoluutselt ei kuula. Muidu teistele keeldudele allub üsna hästi (nt asjad, mida ei tohi võtta), aga see näpistamine oleks nagu mäng. Muret teeb just see, et kui ka keelamine on tema jaoks mäng, kuidas siis üldse reageerida. Ignoreerida, ära minna? Vahel võib 10 minutit järjest lõbustada end enda ja teiste näpistamise ja reaktsioonide ootamisega.
Ja millest see võib olla tingitud? Kas tavaline asi selles vanuses laste puhul või viitab millelegi, vajab rohkem tähelepanu? Peresuhted on head, lapsele haiget ei ole keegi kindlasti teinud.
Andke lapsele kooskõlaline piirepanev sõnum kohe, kui laps teid näpistab: ai, emmel on valus, nii ei tohi! Teie keha, hääl ja miimika peaksid seejuures rääkima sama keelt – et teile ei meeldi see, nii ei tohi. Ka saate lapse näpistamist ennetada, võttes õrnalt lapse käest kinni vahetult enne näpistamist ja korrates oma sõnumit, miks see teile ei sobi ega meeldi. Kui laps selle sõnumi peale ka nutma hakkab, siis jääge enda juurde, samas mõistmist avaldades: ma saan aru, et sulle ei meeldinud...; sa nutad, sest sa oleksid tahtnud... jne
Laps ei tee kindlasti meelega haiget, ta lihtsalt uurib maailma, inimesi, reaktsioone. Ja osaliselt on kindlasti tegu ka mänguga. Kui ta saab end lõbustada 10 min järjest, siis mul on küsimus, miks te kohe ei ütle, et ei tohi või et on valus. Lapsel ilmselt ongi arusaam, et see on tore mäng, millest kõik osa võtavad.
Vahel panevad emad lastele piire õrna hääletooniga – see kindlasti ei toimi, sest laps ei jää sel juhul vanema räägitut uskuma, õigemini jääb ta uskuma tooni, mitte sõnu. Laps ei pruugi aru saada, mida ta valesti tegi, seetõttu on piirava sõnumi puhul vaja olla väga kooskõlaline: teie sõnum, toon, keha ja silmad peavad rääkima sama juttu.
Tavaline on see käitumine küll, ja see võib olla viide, et laps vajab enam emotsionaalset kontakti, emme-issi täit tähelepanu, mõnusat koosolemise-mängimise aega, aktsepteerimist sellisena, nagu ta on.
