Minu kolmene poeg on täielik õudukas. Ta karjub iga asjapeale. Ma tahan et issi paneb riidesse, siis emme ei või lähedal olla. Ma tahan et emme paneb tudule, issi ei või kõrval olla jne. Ma tahan, ma tahan, matahan. Ja kui eimsaa on röökimist jubedalt. Naabrid juba arvasid et me pekame siin oma last, kuigi pole kunagi lapse peale kätt tõstnud. Poiss jäi syndides hapniku puudusesse ja arstid arvavad et sellest ka nõrgem närvikava ja et kyll kasvab välja. Mina nimelt ei oska enam kuidagi lapsele selgeks teha et jonniga oma tahtmist ei saa. Mida peaksin tegema? Kas ignoreerima lapse jonni kui ta midagi tahab mida ei saa või viima nurka? Sest jonnihoo ajal ta seletusi ei kuula vaid röögib veel kõvemini. Ja magamapanekud, ma afvan et nii suur poiss võiks magada juba oma toas ja oma voodis, ning uinuda iseseisvalt. Aga ei meie kas kussutame, istume kõrval või läheb emme magama lastetuppa venna kõrvale ja kolmene poeg siis issi kõrvale voodisse. Armukadedusest oma noorema venna vastu sellist käitumist eimsaa tulla ,kuna me veedame mõlemad mehega palju aega lapsega ka yksinda. Mängime, käime väljas jne. Ja sellega on jäänud noorem laps tahaplaanile. Mõni,ord kui suurem hakkab oma jonnihooga pihta siis äiksem kardab kohe. Mul on jõud ja mõistus otsas, äkki oskate midagi soovitada.
Jonnihood on ka väga paljudele teistele vanematele tõeliselt suur väljakutse. Ütlete, et lapsel on palju tahtmisi ja kui ta neid ei saa, siis nutab ja röögib hirmuäratavalt kõvasti. Te ei tea, kas jonnivat last oleks õigem ignoreerida või karistada. Ja kuidas lapsele selgeks teha, et jonniga ei saavutata oma tahtmist?
Alustuseks on kasulik mõista, miks lapsed jonnivad. See on tegelikult väga oluline arenguline etapp, mil areneb lapse individuaalne tahe, ilma milleta ei tule ükski inimene elus hästi toime. 2-4 aastane laps hakkab oma väikeseid eesmärke seadma, erinevaid asju iseseisvalt tegema, kuid samas ei ole tal piisavalt kogemust ega oskusi. See aeg on lapse jaoks väga haavatav, sest ta hakkab tajuma, et inimesed on temast eraldi ja ta ei saa kõike juhtida ning ta ei oskagi kõike teha. Jonn on lapse sisemine heitlus soovide, eesmärkide, võimaluste, oskuste ja võimete vahel. Lapse sees tekib rahulolematus, kuid ta pöörab selle endast välja. Tegelikult ei ole jonn suunatud vanematele ja ei ole mõeldud, et vanemate kannatust proovile panna. Õhtune nutt ja jonn võib olla hoopis kogu päeva pingete maandamine. Suureks leevenduseks on see, kui vanemad ei võta vihast käitumist isiklikult. Samas on oluline võtta lapse tundeid ja segadust tõsiselt ning mitte naeruvääristada teda.
Laps vajab armastavat keskkonda leppimiseks sellega, et kõik tema soovid ei täitugi. Kui laps kogeb, et vanem jääb kohale ja rahulikuks ka siis, kui laps on oma pettumusest tulevatest tunnetest nö üleujutatud, siis õpib ta tasapisi ka ise ebameeldivates olukordades kiiremini rahunema. Lapse nutt ei ole kunagi vanematele karistuseks, see on lapse sisemise rahulolematuse väljendus või pingete maandamise viis. Kogedes füüsilist valu või ohtu oma tervisele, siis vajab laps abi. Kui aga laps kogeb emotsionaalset rahulolematust, siis vajab laps turvalist keskkonda, kus õppida rahulolematuse ja frustratsiooniga toime tulema. Turvatunde loob see, kui vanemad aktsepteerivad lapse tundeid, kuid jäävad oma otsustele kindlaks.
Jonnivalt nutva lapsega ei ole tõesti mõtet rääkida, midagi selgitada ega kokkuleppeid üritada teha. Kui laps on emotsioonidest üleujutatud, siis ta lihtsalt ei kuule ega mõtle. Lapsele on see moment sama keerulisem või ka keerulisem kui vanemale. Jonni ei ole võimalik päriselt ära hoida. Vanemad õpivad ennetama oma lapsele keerulisi olukordi. Vahel juhtub, et vanemad hakkavad vastu jonnima, kuid see pikendab ja raskendab seda lapse jaoks niigi keerulist arenguperioodi. Jonnihoogu pole mõtet peatada. Samuti pole mõtet sellest suurt numbrit teha. Kui laps tajub, et vanem kardab sellist käitumist, siis võib ta tõesti hakata oma nutuga vanemat mõjutama. Kõige keerulisem ja olulisem ongi vanemal endal rahulikuks jääda. Kui vanem jääb piisavalt rahulikuks, siis suudab ta nutu lõppedes lapse jaoks kohal olla ja ta armastavalt sülle võtta, mida laps tavaliselt ka vajab.
Kui vanem ise tunneb tugevaid tundeid, siis ei tasu neid alla suruda. Last ründamata võib vanem väljendada vahel ka oma tundeid ja vajadusi. Lapsed õpivad selles vanuses tundma oma vanemaid kui isiksusi. Lapsel on turvaline kogeda, et teistel inimestel võivad olla erinevad vajadused. Lapsele ei pruugi see küll rõõmustavalt mõjuda, kuid see on vajalik elukogemus.
Turvalises keskkonnas õpib laps tasahaaval pettumustega toime tulema. Tähtis on ju see, et ta oma tahet ka päriselt alla ei suruks vaid saaks kogemusi ja oskusi, kuidas elu elada nii, et kõigil võimalikult hea oleks. Vanemad on need, kes perekonnas otsustavad ja vastutavad. Vanemad saavad olla emotsionaalselt lapsele toeks, kui lapsele kõik otsused ei meeldi. Tunnete väljendamine on normaalne. Lapse tundeid ei ole vaja vanemal isiklikult võtta. Last ei tohiks karistada selle eest, kui ta ei suuda endas selgust veel luua ega tundeid kontrollida. Laps õpib ennast ja maailma tundma ning ta vajab selleks täiskasvanute abi. Selleks, et vanemad jaksaksid piisavalt rahulikuks jääda, on neil vaja oma tass täis hoida. Vahel on vaja võtta aega, et mehega kahekesi olla, oma hobidega tegeleda, toredate inimestega suhelda või üksi olla. Abi võib olla ka sellest, kui keegi tuleb appi majapidamistöid tegema või sööki valmistama.
Konkreetseid nõuandeid erinevatele praktilistele olukordadele võite leida Gertrud Teuseni raamatust „Jonniiga. Abiks lapsevanemaile sel raskel ajal“ ja Carolyn Crowderi raamatust „Mõistliku kasvatuse põhitõed. Hommikust õhtuni.“
