Tere
Minul nüüd juhe koos. Mehega ka juba tülis, sest oleme eriarvamusel selles, mis puudutab minu 11 a poja käitumist. Toon konkreetse näite. Tema ainus kohustus kodus on kassiliiva puhastamine. Valis ise selle, kuna tahtis tõestada, et ta hoolib lemmikloomadest ja tahab kunagi endale koera. Ta pidas seda lubadust vist nädal aega, aga ikka pidime meie meelde tuletama. Nüüd on nii, et ta lihtsalt ei tee. Ütleb, et ma homme teen, ma varsti teen aga siis läheb ära oma tuppa ja ei tee seda. Mida peaks siis tegema? Jah, rääkima, ma tean. Mees ütleb aga, et ma olen liiga järeleandlik, kui nö ei karista last.
Teine asi on kohustusliku kirjanduse lugemine. Mees ütleb, et peab olema kindel reegel, et enne midagi muud ei tee, kui on ära lugenud. Mina olen lasknud poisil nt enne mingi multika ära vaadata, kui ta ütleb ise, et ta peale seda loeb. Ma olen last usaldanud. Siis aga hakkab mees kahtlustama, et poiss ei ole lugenud niipalju, kui vaja. Ja tal on alati ka õigus. Aga ma ei suuda enam koguaeg last kahtlustada ja igal õhtul seda kisa ja karjumist, mida poiss teeb taluda. Seda enam, et meil on 9 kuune laps ka peres, kellel uneaeg ja ärkab alati üles selle kisa peale.
Siis näiteks hammaste pesemine. poiss pole pesnud hambaid juba nädal aega! Mida siis teha? Käia igal hommikul ja õhtul järel, kuni peseb? Me räägime talle, et tal on endal seda vaja aga teda ei huvita. Kas lastagi tal siis pesemata olla, musta pesu ja sokke kanda? Kus on piir?
Mul on tunne, et see kõik kasvab üle pea, poiss ei tee lubatud asju ja samas ei tee ühestki karistusest ka probleemi. Telefoni juba võtsime ära.
Tegin talle seina peale tabeli, kus on kirjas, mida tal iga päev vaja teha - a la hambapesu hommikul, õhtul, kassiliiva puhastus, raamatu lugemine. Ja tema siis peab sinna riste või miinuseid tõmbama. ja seal on enamus miinused. Nii, et see tabel teda ka enam ei huvita.
Meil nagu pole paigas, mida üks või teine käitumine teeb või mis on tagajärg...mees ütleb, et peavad olema kindlad reeglid, mina jälle muudan neid, st olen nö paindlik. See aga omakorda tähendab, et poiss kasutab seda ära. Ma ei tea enam, mida teha. Ma ise olen ka juba paras närvipundar, ärritun kergesti, tõukan last ja ütlen halvasti, ma lähen lihtsalt nii keema, kui ta igale asjale vastu haugub, lärtsub, ütleb, et vihkab meid täiega, korrutab seda IGA õhtu....see ei ole ju normaalne pereelu. Mehel pole aega, et minna Gordoni koolitusele ja kuhugi psühholoogi juurde minekul ma tegelikult ei näe mõtet, kui kõik sinna ei tule kaasa. Mida siis teha??
Kirjeldate oma kodust olukorda - muret poja käitumise pärast, mis on teie ja teie abikaasa jaoks vastuvõetamatu. Laps ei pea kinni kokkulepitud kohustustest, nagu kassiliiva vahetamine; isiklik hügieen lonkab ja kohustusliku kirjanduse lugemisest viilib kõrvale. Ütlete, et mitte midagi pole aidanud lapse käitumist muuta, ei tõsised jutuajamised, ega ka karistamine (telefoni äravõtmine) ja see teeb teid nõutuks, ärrituvaks ja olete poissi isegi tõuganud ja talle halvasti ütelnud.
Olukorda ei tee kergemaks ka asjaolu, et saate abikaasaga erinevalt aru karistamisest - teie pigem ei soovi seda teha, abikaasa aga leiab, et igal teol on tagajärg (karistus siis selle teo tegematajätmisel?). Kõik see on pingestanud ka teie paarisuhet ning pere noorim, üheksakuune laps on samuti selle möllu keskel...
Küsite, et mida teha?
Oma kirjas ei nimeta te, kas teie poja kirjeldatud käitumine on olnud läbi aastate taoline või on selline käitumise muutus tekkinud hiljuti.
Enamasti võiks lapse muutunud ja ebakohane käitumine lapsevanema jaoks olla signaaliks mingist lapse rahuldamata vajadusest - mida võib võtta kui sümptomit (sümptom pole kunagi probleem ise, vaid millegi sügavama probleemi nähtav tunnus).
Mis võib olla teie poja käitumise põhjuseks- üheks võimaluseks on tema (kohanemis)reaktsioon teise lapse sünnile perre. Mis siis, et tegu juba suure poisiga- muutus on ikkagi tohutu ja alateadlik ilmajäetusetunne (oma esiklapse positsioonist ja sellega kaasnevast jagamatust tähelepanust) ning oma uue positsiooniga kohanemine tekitab pingeid - võimalik et seetõttu käitubki vastutustundetult ehk infantiilsemalt, kui vanus lubaks (11-aastased teavad päris hästi, miks on oluline hoolitseda iseenda puhtuse eest, või mis tagajärjed on tegemata koolitööl jne.). Ebakohaselt käitudes saab ta taas teie suurema tähelepanu osaliseks- mis siis, et negatiivse- tähelepanu on tähelepanu!
Teiseks võimalikuks vastuvõetamatu käitumise põhjuseks võib olla poja jõudmine eelpuberteeti. See on vanus, kus vanemaid ei vaadata enam kui iidoleid, keda aktsepteeritakse ja kelle nõudmisi täidetakse vastuvaidlematult. See tähendab, et poeg peabki teile vastanduma, proovima piire- kui palju suudab mõjutada ise oma maailma (seni on vanemad ainuisikuliselt talle piire pannud jne.).
Parim võimalus eelteismeline endaga koostööle saada on lõpetada tema kallal näägutamine, tema mitteusaldamine ja kaasata ta ise reeglite loomisse, koduste kohustuste kokkuleppimisse. Pojale tuleb selgelt väljendada, - et jah, võibolla tõesti oleme sinusse vähe uskunud, aga sa oled meile kallis, me soovime sinuga häid suhteid ja selleks tahame kutsuda sind üheskoos seda olukorda lahendama - nii et sina jääksid rahule lahendus(t)ega, ja meie isaga ka.
Kui olete käinud Gordoni perekoolis, ehk lapsevanemate suhtlustreeningul - siis teate, et väga tõhus on võitja-võitja probleemilahendusmeetod. Asja paneb tööle see, et kui lapsed saavad ise osaleda lahenduste väljapakkumisel, siis on suurem lootus, et nad need ka ellu viivad. Meile kellelegi ei meeldi teha asju käsu korras.
Võiksite mõelda ka sellele, kuidas pakkuda lapsele piisavalt tähelepanu, mida ta vajab - üheks võimaluseks on nn. sina-mina aeg, ehk kord nädalas võtate kahekesi koos pojaga midagi vahvat ette- midagi, mis meeldib teile mõlemale (kino, jalutuskäik, kohvikus jäätist söömas jne. jne.)- ja mis annab lapsele sõnumi, et ta on eriline ja armastatud. Samuti võiks teie abikaasa oma pojaga leida võimalusi sina-mina ajaks ja ühisteks tegevusteks. Isa ja poja hea, soe kontakt on eriline ja hädavajalik poisi psühholoogiliseks arenguks.
Loodan, et leiate oma peres koos abikaasaga oma eelteismelise pojaga siiski ühise keele- sest armastuse ja austuse keel on alati edukam kui karistused, mis vaid lõhuvad teie ja lapse vahelist suhet ja usaldust.
