Tere
Minu poeg on 2 aasta ja 2 kuune. On kodune laps ja ei käi lasteaias. Käime mõned korrad nädalas loovustunnis, laulmas, võimlemas. Õdesid-vendi ei ole. Meil on tihti ette tulnud jonnihooge ja pikali viskamisi ükskõik siis kus, kasvõi keset tänavat, kui ei saa oma tahtmist. Oleme küll üritanud talle rääkida miks ei saa aga jonnimised ja pikali viskamised jätkuvad. Oleme rakendanud ka tooli peale istuma panemist ja aja maha võtmist. Natukene see aitab, aga nüüd on asi läinud päris hulluks. Umbes nädal aega tagasi tekkis tal komme hakata mind lööma kui ei saa oma tahtmist (näiteks peab magama minema ja multika kinni panema, ei taha tuppa või õue jms) ja jonnib. Samuti viskab pikali ja hakkab peaga vastu põrandat taguma. Kui üritan seda ära hoida, üritab mind lüüa. Sülle võtta ei lase, hakkab rabelema. Saan aru, et laps ei oska ennast väljendada ja oma tunnetega toime tulla. Kui lööb mind, siis ütlen karmima tooniga, et ei tohi lüüa, emme saab haiget. Aga tihtipeale see ei toimi, sest samal ajal ta jonnib ja on endast väljas. Eriti teeb mind murelikuks see, et ta on mõned korrad ärkanud keset ööset üles ja rusikaga löönud, ka hommikul pahas tujus ja löönud rusikaga. Samas ei ole nagu aru saanud, et tal uni rahutu oleks. Mingeid suuri muutusi viimasel ajal meie peres toimunud ei ole, et laps võiks sellest stressis olla. Palun andke nõu, kuidas sellisel juhul käituda?
Olete mures poja muutunud käitumise pärast, ta on hakanud Teid lööma. Mõistate, „et laps ei oska ennast väljendada ja oma tunnetega toime tulla“. Tõsi see on, ta alles õpib. Õpivad lapsed eelkõige meilt, lastevanematelt. Keda Teie lähikonnast on laps näinud kätt tõstmast? Usun, et telerist ta vägivallafilme ei vaata.
Lapsele tuleks selgelt teada anda, et löömine on valus. Teha tuleb seda selges mina-keeles:“Mul on valus, kui sa mind lööd.“ Öelge seda selgelt ja veendunult. Järgmise katse peate takistama õrnalt, kuid kindlalt, lapse käsi tuleb peatada enne Teieni jõudmist.
Tähtis on panna tähele, mis eelnes lapse sellisele käitumisele ja püüda sõnastada teda vallanud tunded. Näiteks: „Oled pahane, et ma multikad kinni panin. Oled kurb, et on juba uneaeg.“ Tasapisi laps õpib oma tundeid nimetama, väljendama sõnades ning vajadus „väljendada kätega“ kaob.
Oluline on tähele panna ka teiste pereliikmete reaktsioone lapse tegudele, vahest isad paha aimamata soosivad: „Mees kasvab, juba vibutab rusikat.“ Laps ei saa aru, et see on nali. Kindlasti pole kasu rahunemisest toolil, nii väike laps ei saa aru, et „peab oma tegude üle mõtlema.“ Nii sünnib trots, viha, pettumus jne.
Mis puutub une pealt löömisse, siis vanuse poolest võiks ta juba oma voodis magada. Peate oma vajaduste eest kindlalt seisma, siis õpib seda ka laps ja edaspidi on see tema jaoks norm, et ei lase endale liiga teha.
Kannatlikkus ja järjekindlus on lapsevanema parimad abilised.
