Palun andke soovitusi, kuidas käituda. Panen oma 2-aastase lapse suure jonni/nutuga riidesse. Kui on õueriiete panek, siis palun tal korraks seista, et saaksin mütsi ja salli korralikult sättida, selle pealeta istub või hoopiski viskab ennast selili (ise teeb sellise kavala näo, et vot emme, ma ei kuula sind), see siis paremal juhul. Halvimal rabeleb ja nutab ning puikleb kõvasti vastu, tõmbab salli ja mütsi ära. Olen proovinud läheneda ka mänguliselt, mõnikord on aidanud, kui ütlen, et jookse üks tiir ümber laua, siis paneme mütsi jne. Isegi kui see variant aitab (tihti mitte), siis saabaste ja kinnaste panekuga ta koridoris ikka ei lepi. Olen õues küsinud, kas sulle meeldib ja rääkinud, et vaata, kui vahva meil siin on aga selleks, et õue tulla, peame riidesse panema. Mõtlengi, milline on õige käitumine, kas mitte teha tema puiklemistest üldse välja ja panna laps kinni hoides ja kisades riidesse, et ta saaks aru, et õueminekuks peab riietuma ja tema käitumine ei vii sihile või on selline lähenemine vale? Toas pole ta sammoodi riideid nõus vahetama (näiteks tuduriideid).
Kirjast kumab, et kaheaastase lapse õueminekuks riidessepanek on teie kui vanema jaoks tõeline katsumus.
Teie palve peale korraks seista, et sall kaela ja müts pähe saaks- reageerib ta enamasti rabeledes, puigeldes ja nuttes (tõmmates riideesemed teie käest ära). Paremal juhul istub või viskab riietele selili (kavalalt, nalja tehes).
Kirjutate, et olete püüdnud olukorda lahendada mänguliselt ja et aegajalt see annabki tulemusi. Kaheaastased lapsed on oma arengus just sellises etapis, et neid huvitab ümbritsev maailm üha enam ja see, kuidas nemad selle maailmaga suhestuvad (on see turvaline/ohtlik? mõjutatav? jne.), kuidas sellega toime tulla. Eriksoni arenguteooria järgi on lapse mina eraldunud ema omast- ta on eraldiseisev indiviid ja selle faasi märksõnaks on tahe. Tahtejõuliselt väljendab laps oma huvi, aga ka vastupanu. Pole siis ime, et teie põnn end selliseid erinevaid (ja nutikaid) viise kasutades end kehtestab ja teid proovile paneb.
Selles vanuses on üheks lapse arenguülesandeks ka motoorika areng- siin on hea võimalus lubada lapsel endale ise sall kaela ja müts pähe panna. Kuna tema vajadus on hakata tasapisi ise toime tulema, võib tema ebakohane käitumine õueminekul kajastada just seda soovi. See annab teile võimaluse mängulisi võtteid kasutades suunata last ise proovima, julgustades ja kinnitades, et te usute, et ta sellega toime tuleb.
Küsite, kas peaksite lapse vägisi riidesse toppima, et ta mõistaks oma käitumise viljatust? Küsiksin vastu- kas teile endale see meeldiks? Või kuidas te end emotsionaalset tunnete, kui vastupanust hoolimata jõuga last riidesse topite? Kui vastus on eitav ning et te ei tunne end taoliselt käitudes mugavalt ja rahulolevalt- siis on ilmselge, et see viis ei tööta.
Oma kirjas tõite välja, et räägite lapsega õueminekust ja sellest, miks on vaja riidesse panna. Asjade selgitamine, põhjendamine (miks midagi on vaja teha; miks mingi käitumine ei ole sobilik; samas ka tunnustamine ja tänamine) lapsele annab talle teada, kuidas tema maailm toimib. Ta ju alles õpibki seda : )
Seega julgustan lapsega rääkima( ja seda tuleb teha ikka korduvalt, rahulikult ning mitte käega lüüa, kui asjad kohe ei muutu!) ja andma talle enam võimalusi kogeda pisikesi eduelamusi ise enda riidessepanekul (nii õue minnes kui õhtul magama heites).
