Tere!
Kirjutan teile väga suure murega ja jutt tuleb pikk.
Mul on 2,5-aastane poeg ja 7-kuune tütar. Olen üksikema ning enamasti hoolitsengi nende eest üksinda. Olen materiaalselt kindlustatud ning igapäevase toimetuleku pärast muret tundma ei pea. Mõlemad lapsed on sünnist saati olnud head sööjad ja magajad, ma ei tea midagi näiteks gaasivaludest ega seletamatutest nutuhoogudest. Ma ei vaevle ka kroonilises unepuuduses, kuigi imetan nooremat 2-3 korda öö jooksul. „Kohutavatest 2-aastastest“ olen ma ka ainult raamatutest lugenud. Vanem laps ei ole ka märkimisväärselt armukade väiksema suhtes.
Pärast teise lapse sündi olen ma sageli mingis kummalises ärevuse- ja ärritatuse-seisundis. Näiteks ärritavad mind keskmisest tugevamad helid. Kui teen midagi ja pillan mingi asja maha, siis tunnen sisimas äkilist ärritust. Kui ma palun vanemal lapsel midagi teha (nt „palun tule ja hakkame riidesse panema“) või keelan tal teha midagi ja ta ei tee sellest väljagi oma lapselikus ülemeelikushoos, siis mind ärritab see rohkem, kui minu arvates adekvaatne oleks. Kui nooremat last riidesse panen ja ta sipleb ning väänleb, tajun ma mõnikord tugevat ärritust.
Aeg-ajalt ei suuda ma ennast kontrollida ja annan suuremale lapsele ärritusehoos pepu peale laksu, seda juhtub paar-kolm korda kuus. Või siis haaran tal käsivarrest ja sakutan teda. Igal korral pärast sellist käitumist tunnen ma end väga vastikult ja luban endale, et ma ei tee seda enam kunagi. Aga siis tekib mingi olukord, mil vihahoos teen seda jälle.
„Paremal“ juhul ma lihtsalt karjun lapse peale, tagantjärele võttes mingitel üsna naeruväärsetel põhjustel: külmkapist võetud toored munad on põrandale puruks kukkunud, hambapastatuub on kraanikaussi tühjaks pigistatud, arvutiekraan on rasvakriidiga täis joonistatud, soolatops on kraanikaussi tühjaks raputatud jmt – täiesti eakohane käitumine 2,5-aastase puhul ju. Loomulikult olen ma ära pannud asjad, mida laps ei tohiks kätte saada, aga päris kõike ei oska ma ette näha ja mõnikord tõesti ununeb soolatops või hambapastatuub valesse kohta.
Enamikus sellistes olukordades reageerin ma adekvaatselt, räägin lapsega rahulikult, koristame koos tagajärjed jne. Aga on mingeid hetki, kui juhe jookseb kokku.
Olen korduvalt mõelnud abi otsimisest – ma ei taha oma lapsele haiget teha, ma ei taha teda lüüa, ma tahan, et mu laps saaks kasvada turvalises keskkonnas. Seni pole ma kahjuks veel konkreetsete sammudeni jõudnud, kuna kodunt rohkemaks kui paariks tunniks väljapääsemine on praegusel eluetapil raskendatud.
Aga nüüd teile kirjutama pani mind eile õhtul juhtunu. Panin väiksemat last magama, suurem laps tavaliselt vaatab multifilme sel ajal. Enamasti läheb mul magamistoas 10-12 minutit ja uks on paokil, nii et kuulen ka, mida suurem laps teises toas teeb.
Eile oli ta selle lühikese aja jooksul väga vaikselt võtnud köögist kuivainete kapist pooliku paki suhkrut ja selle elutoa vaibale valanud. Ma tulin magamistoast ja lihtlabases vihahoos tõmbasin tal pepu paljaks ja andsin kõva laksu vastu peput. Ta hakkas korraks nutma ja siis haaras suhkruhunnikust peotäie ja viskas selle laiali. Selle peale andsin ma talle veel kaks kõva laksu vastu paljast peput, tehes talle väga haiget.
Ma tunnen ennast õõvastavalt ja nutt tuleb peale. Ma ei taha olla selline ema oma lapsele. See on täiesti ebanormaalne, kui ma sellistes olukordades teen sihilikult oma lapsele haiget. Hiljem sain aru, et laps tegelikult oli üritanud suhkrut oma tassi valada, aga noh, enamus läks mööda, mis on tema eas ju paratamatu.
Kui laps mul süles istus tund pärast juhtunut ja ma rääkisin talle, et ma saan väga kurjaks, kui ta võtab sealt kapist midagi ja põrandale kallab, siis võttis tema kahe käega minu käest kinni ja üritas minu käega endale vastu põske laksu anda. Sellist asja ei ole ta kunagi varem teinud. Täna päeval lõi ta endale mänguasjaga mitu korda vastu nägu, seda pole ta ka varem teinud.
Kui te mulle vastate, siis ei ole mul abi soovitustest, et kannaksin ka iseenda vajaduste eest hoolt – teen seda nagunii nii palju kui praegusel eluperioodil vähegi on võimalik. Ma tahan õppida pidurdama neid viha- ja ärritusehoogusid. Olen ennast alati tasakaalukaks ja mõistlikuks inimeseks pidanud ja tahan õppida nendes olukordades teisiti käituma. Kõige muuga saan ma päris kenasti hakkama, aga see probleem paistab süvenevat järk-järgult.
Suurepärane, kui suudate lastega enamasti toime tulla kenasti ja rahulikult, ent sel kenadusel ja rahulikkusel pole enam nii suurt väärtust, kui tühistate selle kirjas räägitud moel.
Kui vanem kasutab lapsega suhtlemisel jõudu (pepulaksud, tutistamine, nurkapanek jms), selle asemel, et teda kuulata, temaga kokkuleppeid sõlmida, temast aru saada, siis nopib laps üles sõnumi, et ta ei ole tähtis, temast ei olene midagi, ta ei ole väärtuslik, ta ei ole armastust ega usaldust väärt. Laps juba andis teile selle teilt saadud sõnumi tagasi – ennast lüües või ka teie käega ennast lüües, nagu te kirjeldate, ütles laps teile: mina olen paha, mina ei ole armastust väärt, mina väärin karistust.
Lastest, kes kasvab üles karistuste hirmus ja vaimus, kasvavad täiskasvanud, kes ei oska lugu pidada ei endast ega teistest ning jõu-ring kordub taas ja taas. Vaevalt küll, et seda oma lastele soovite. Võrratult parem on lapsel kasvada üles hoolimise ja armastamise toel, ja ka piire saab ja peabki panema armastades – sel viisil pandud piirid räägivad lapsele, et ta on väärtuslik, ning selle kaudu õpib ta hoolima teisest, usaldama ennast ning teisi. See on ka tulevikumudelina ohtlik, kui lapsel tekib seos, et see, kes väga armastab, võib ka lüüa.
Üldisemalt on see väga kurb lugu, mis kajab vastu teie kirjast. Teie seesugusel käitumisel võivad olla väga tõsised tagajärjed. Kui haiglasse jõuavad raputatud imikud ja tõsise traumaga väikelapsed, siis juhtunu taustal on sageli ärritunud ja üleväsinud ema, kelle närv ühel hetkel täielikult üles on öelnud ja nad on teinud – seda hiljem loomulikult tohutult kahetsedes – oma lapsele rängalt viga. Kuid tehtul võivad olla pöördumatud tagajärjed, kahetsus ei aita.
Te kirjutate, et ei taha vastuses kuulda juttu oma vajaduste katmise tähtsusest, kuna need on teie arvates kaetud. Te võite kirja lugemise siinkohal katki jätta, sest nüüd ma räägin siiski vajadustest. Sest kui teie vajadused emana, naisena, isiksusena, partnerina oleksid kaetud, ei käituks te kirjeldatud moel. Lapsevanem, kes väga olulise emarolli kõrval saab aeg-ajalt lastest hõlpu ning saab täita ka muid meeldivaid ja vajalikke rolle, suudab enamasti olla kannatlik, salliv, rõõmsameelne ja armastav ema.
Ühelt poolt on nii, et peaksite õppima ütlema endale: stopp!, st alati, kui tunnete, et ärritus läheb liialt suureks, peaksite suutma end korrale kutsuda. Teisalt: seesugune ennast reguleeriv käitumine on siiski võimalik eelkõige siis, kui teil on piisavalt psüühilist ressurssi.
Kirjutate, et hoolitsete oma vajaduste eest nii palju kui võimalik. Pakun, et sel juhul on seda ikkagi liialt vähe. Kuidas on lood tugivõrgustikuga, nende inimestega, kes saaksid vahel lapsi hoida või lihtsalt aidata? Vanaemad? Sõbrannad? Hoidjatädi? Mis kõige olulisem – kui palju tegeleb lastega nende isa, kui palju saate tuge temalt? Milline on teie partnersuhe? Usun, et olete kursis: korras lähisuhe on ammendamatu energia ja rahulolu allikas. Kindlasti kuulub elu juurde olukord, kus kõigist psüühilise ressursi allikatest ei ole võimalik energiat ammutada (nt on suhe lõppenud), seda enam tuleks hea seista selle eest, et teised võimalikud (nt sõprade või vanemate tugi) oleksid kättesaadavad.
Viha on reeglina tunne, mille all on peidus hoopis teised tunded, millest pole ehk nii kerge mõelda või rääkida: kurbus, pettumus, üksindus, ängistus jms. Oma tunnete kontrollimine ja juhtimine algab ikka oma tunnete aktsepteerimisest. Kui olete nõus oma tundeid tundma, püüdes mõista nende sõnumeid, on see kindlasti üks viis nendega paremini toime tulla, ja see on konstruktiivne viis – mitte lõhkuv, mida kasutate praegu. Iga tunne räägib ju vajadusest. Millisest katmata vajadusest räägivad teie arvates teie ärrituvus ja viha? See on kindlasti uurimise koht, ja ehk oleks turvalisem uurida seda koos mõne vastava ala spetsialistiga (nõustaja, psühholoog, pereterapeut). Palun ärge jätke end oma murega üksi.
