Meie 11 kuune poja on hakkanud meid lööma!(Käega vastu nägu)Lisaks sellele hammustab ka ja väga kõvasti.Kodus vägivald absoluutselt puudub.Ei oska arvata ka kus kohast ta selle peale on tulnud.Kui ma ütlen, et nii ei tohi teha emme saab haiget-hakkab ta naerma või siis raputab pead ei ei.Just kui saaks aru aga mõne sekundi pärast teeb uuesti ja narab.
Muidu on igati rahulik ...jonnib üsna vähe ja kõik on väga hästi.
Probleem seisneb selles, et ta tahab ka teisi lapsi hammustada ja lüüa.Ja on ka hammustanud.
Kuidas lapsele selgeks teha, et ta ei tohi lüüa?Kas peaksin väga kurjalt ikkagi ütlema?Olen tegelikult ka seda proovinud -kurjustada...häält tõsta!Natuke mõjub siis lööb jälle.Ta ei saa asja tõsidusest aru.
Rohkem lapsi ega lemmikloomi peres ei ole -tunnen et pööran piisavalt tähelepanu, kuid ikka oleme halvas olukorras!
Kas peaksin kuidagi rohkem karistama -kardan, et ta võibki jääda lööma!
Lugesin ka teisi artikleid, kuid ei leidnud ikkagi lahendust mida oleks õige teha.
Selliseid olukordi tuleb ette igas väikelastega peres, lapsed ikka proovivad erinevaid käitumisviise. Lapsele tuleb selgelt öelda: „Mul on valus“ ja kinnitada üeldut tegevusega, nt. Püüda lapse käsi enne lööki kinni ja suunata seinale. „ Sa tahad toksida, tee seda seinale, kapile jms.“
„Ei tohi“ on vanemate klassikaline viga. Kuna inimese alateadvus „ei-d“ ei mõista, siis kuuleb laps „Ei tohi“, aga alateadvus saab signaali „tohib“, laps ongi segaduses.
Ma palun Teid mitte mõelda praegu valgele elevandile.... Ma ju palusin! Aga Teie ikka mõtlete.
Kurjustamine ei aita kohe kindlasti. „Piits“ on hea dressuuri, mitte kasvatusvahend. Aitab ikka nn. “mina-sõnum“. Ütlete lapsele, mis Teiega juhtub, kui ta lööb. „Mul on valus“ on palju tõhusam kui „Head lapsed ei kakle“.
Sama lugu on hammustamisega. „Mul on väga valus ja ma saan pahaseks kui mind hammustatakse“. „Palun hammusta patja, küpsist, õuna“.
Ja nii iga kord, veenvalt ja järjekindlalt.
Lugemiseks on väga hea Th.Gordoni raamat „Tark lapsevanem“, mille põhjal toimub ka lastevanemate koolitamine.