Laps on hetkel 3,6a ja suvel algas temal see, et hakkas oma nukut panema jalgevahele magama minnes(sätib kõhuli end peale). Internetist sain teada, et tekitab nii omale turvatunnet, läheb ajaga mööda selline käitumine. Kuid nüüdseks on möödas juba pool aastat kindlasti, kuid ikka teeb nii. Olen üritanud mitte välja teha, olen kurjustanud, olen seletanud, et nii ei ole ilus ja uurinud, et miks teeb nii. Tema vastus, et talle meeldib! Praeguseks on olukord selline, et läheb oma tuppa, kui lõunaund tahab teha ja paneb aga jälle nukut jalgevahele. Õhtuti paneb ka, kuid, kui näeb, et mina või mees silmapiirile satume, siis võtab ära. Mida peaksin ette võtma? Laskma nii edasi lootuses, et möödub varsti või peaksin pöörduma spetsialisti poole selle murega?
Olete püüdnud erinevalt moel lapse harjumusest vabaneda, kuid tulemusteta. Lapsed avastavad juba varakult oma kehaosi, genitaale, märkavad soolisi erinevusi jne. Ka erogeensete piirkondades erutuse kogemine saab alguse imikueas (nt imetamise ajal) ja on loomulik nähtus.
Genitaaliga tutvumine tuleneb huvist, erogeensete piirkondade puudutamine ja stimuleerimine võib mõjuda rahustavalt, kuid võib ka olla kavatsuslik, soovist kutsuda esile kindlat naudingut. See ei ole iseenesest kahjulik, laps kogeb, et suudab iseendale pakkuda naudingut, heaolutunnet, seda ajal, mil ta peab viibima üksi ja und ootama. Saan aru, et see on teile häiriv, peate seda sobimatuks ja sooviksite seda harjumust muuta. Sageli vajavad lapsed magama minnes, aga ka lasteaias olles mõnd armsat lemmikut, mis aitab tal toime tulla emast eemalolekuga. Selle vastu enamasti ei ole keegi. Laps loobub oma lemmikust siis, kui on selleks valmis, omandab suurema iseseisvuse. Kirja põhjal võib oletada, et lapse murettekitav harjumus on seotud vaid magaminekuga. Kui nüüd sellest oletada, et teie lapse jaoks on eelkõige tähtis toime tulla üksiolemisega und oodates, siis vajaks ta nii või teisiti selle asemele midagi muud, et end hästi tunda. Võite ju proovida mõnd teist magamamineku rituaali ja jälgida, kuidas see lapsele mõjub, nt olla tema juures veidi aega, kallid-musid, lugeda unejuttu, panna nukud koos magama vms. Ka siis, kui laps vajab nukku erutuse stimuleerimiseks, ei oleks abi selle keelamisest või tema halvustamisest, samuti peaks vältima pidevat kontrollimist, mis kujundab lapses vaid hirmu, mitte turvatunnet, mida ta ju eelkõige vajab. Samuti kujuneks lapsel häbitunne ning see seostuks naudingu ja seksuaalsusega ja võib olla pikaajalise mõjuga.
Kindlasti on võimalus, et laps tõepoolest loobub ise sellisest harjumusest, kui ta tunneb end piisavalt hästi, turvaliselt, rahulolevalt ka ilma nukuta jalge vahel, st ei pea end rahustama, saab heaolutunde kuidagi teisiti. Üks võimalus on pakkuda lapsele ärkvel olles piisavalt füüsilist kontakti, hellust, emotsionaalset lähedust, huvitavaid tegevusi, rääkida temaga, osaleda tema mõttemaailmas. Peaasi, et märgata, mida laps vajab, olla tema jaoks olemas ja võimaldada seejuures tal omaette olemisi, kuid just sel määral ja viisil, milleks ta ise valmis on. Kuna me ju täpselt ei tea, mis lapse sisemaailmas toimub, siis on keeruline ka pakkuda konkreetseid abinõusid. Kuid selge on see, et lapse enesetunne on määrava tähtsusega nii tema arengus, kui harjumustes. Teie reageeringud lapse käitumisele kujundavad tema turvatunnet ja heaolu, emotsionaalset tasakaalukust, samuti head suhted ja pingevaba õhkkond kogu peres. Kui mure siiski püsib, olete märganud veel mõnd kaasnevat probleemi, mis rahu ei anna, siis loomulikult on võimalus ka pöörduda spetsialisti poole.
Olen üritanud mitte välja teha, olen kurjustanud, olen seletanud, et nii ei ole ilus ja uurinud, et miks teeb nii. Tema vastus, et talle meeldib! Praeguseks on olukord selline, et läheb oma tuppa, kui lõunaund tahab teha ja paneb aga jälle nukut jalgevahele. Õhtuti paneb ka, kuid, kui näeb, et mina või mees silmapiirile satume, siis võtab ära. Mida peaksin ette võtma? Laskma nii edasi lootuses, et möödub varsti või peaksin pöörduma spetsialisti poole selle murega?