Meie poja on nüüseks saanud 10 kuuseks. Eelnevalt võib öelda, et on olnud väga tubli. Kuskil tund aega mängis omaette ja tund aega mängisin mina temaga. Oli natuke iseseisvust ka. Nüüd aga on nii et millegi pärast on ta koguaeg väga rahutu ning ma ei suuda välja nuputada milles võiks asi olla!Rahutus seisneb selles, et ta ripub minu pükste küljes ja vinguval hääletoonil palub sülle. Saades sülle ei ole ikka kõik hästi..ikka ei ole rahul. Näitan talle asju tegelen temaga...püüan hellust pakkuda.Lähme isegi voodisse ja võtan kaissu ja annan rinda kuid tundub, et asi ei ole üldse selles, et ta ei saaks piisavalt hellust ega tähelepanu!Öösiti aga ainult tissi otsas ongi.Laps on väga rahutuks muutunud.Hambad ka ei paista mitte kuskilt!Ma suudan kül teda rõõmustada aga selleks peab väga palju pingutama, et talle meelt mööda olla.
Mure ongi selles, et ma ei tea mida enam teha.Ööd on meil üsna rahutud..kaasaarvatud ka tema ise ei saa korralikult magada.Ma ei tea kas toimin ikka õigesti kui võtan ta koguaeg sülle kui ta seda soovib.Kas peaksin rinna ära jätma...või see võib asja hullemaks teha?Ennemalt kuskil 9 kuuselt läksime kuskile ta mängis omaette ka ...nüüd aga on ainult minu küljes...nagu kardaks midagi.Ei ole teda kuskile üksi jätnud ega midagi.Alati on oma vanematega koos.Pole isegi kellegi hoida olnud ainult issiga!Olen väga tänulik teile vastuse eest!Parimate soovidega,
Olete murelik, kuna laps nutab ja klammerdub ning te ei leia ühtegi konkreetset põhjust, mis võiks olla lapse rahutuse põhjus. Kui laps nutab, siis on loomulikult oluline välistada võimalikud füüsilised põhjused. Seega soovitan konsulteerida ka perearstiga. Kui aga nutul ei ole füüsilisi põhjuseid, siis vajab laps vabaneda tõenäoliselt emotsionaalsest stressis.
Teatud määral igapäevast stressi on täiesti normaalne, kui laps õpib uusi asju ja kogeb aeg-ajalt frustratsiooni, kui mõne tegevusega hakkama ei saa. Lapsed maandavad stressi nutu, naeru, mängimise ja hiljem ka rääkimise kaudu. Nutt on aga looduse poolt selliseks loodud, mida ükski ema kerge südamega taluda ei saa. Seega püüavad emad rahustada, lohutada ja vaigistada last, kes end nutu kaudu väljendab. Eesti keeles on ilmunud üks väga hea raamat „Nutt ja jonnihood“, milles arengupsühholoog ja lektor dr Solter põhjendab nutu vajalikkust ja õpetab vanematele, kuidas armastavalt last hoides lubada tal nutta ning sellega väljendada pingeid, mis ei laseks muidu uinuda, rõõmustada, terve olla ning jõudsalt areneda. Soovitan väga seda raamatut lugeda.
Esimesel eluaastal ongi lapsel kõige olulisem turvatunne ja usalduse arenemine. Kui laps kardab ja tahab lähedust, siis järelikult on tal vaja täielikku tähelepanu sel hetkel ning tema tunnete aktsepteerimist. Vanem võib olla ise rahulik, kuid siiski aktsepteerida lapse tundeid. Lapsele tasub näidata, et kaitstuse ja hoituse tunne ei ole sama, mis täiskõhutunne. Paljudel lastel kujuneb harjumuseks neid tundeid omavahel seostada. Kui teile tundub, et lapsel võiks olla kõht täis, siis pole vaja alati rinda pakkuda. Pigem tasub nö aktiivselt kuulata last, kes väljendab oma emotsiooni läbi nutu. Kui nutul ei ole füüsilist põhjust, siis on see turvaline ja isegi tervislik. Kui laps aga alati kiiresti maha rahustada, siis jääb pinge tema sisse ning ta hakkab mõne pisiasja peale jälle nutma ja nii tundubki, et laps on koguaeg viril.
Lapsed võivad nutta rohkem ka sel perioodil, kui vanematel on pingelisem periood. Seetõttu tasub ka enda sisse vaadata ja küsida, ega enda sees ei ole väljendamist vajavaid emotsioone või vajadusi. Emotsioonidel ja pingetel on omadus väheneda, kui neid väljendada. Tõsi, väljendamise hetk on paljude inimeste jaoks pisut hirmutav, kuna meie sisse on kasvanud harjumus, mis nõuab igasuguse ebamugavuse või valu kohe ära likvideerida. Tegelikult vajab iga inimene vahel lihtsalt ära kuulamist ja vastuvõtmist ilma, et keegi nö aitama ja lohutama tõttab.
Seega soovitan lugeda „Nutt ja jonnihood“ ning lubage selle raamatu autori mõtetel ja oma kogemustel seguneda. Proovige endale sobival viisil anda lapsele võimalus olla armastavas ja hoidvas süles ning nutta. Võtke vastu tema kaeblemine ja muud tunded. Kui laps vajab hetkel rohkem turvalisust, siis püüdke talle seda anda. Selleks, et jaksaksite olla lapse jaoks kohal, tuleb teil ka oma vajaduste eest hoolitseda. Ehk leiate kellegi endale appi, kes vahel süüa teeks või tube koristaks, et saaksite vabal hetkel puhata ja vajadusel olla lapse jaoks.
Kui tunnete rohkem huvi lapse magamisharjumuste kujundamise kohta, siis soovitan Ulrich Rabenschlagi raamatut „Laste unerännud“.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
