Tere!
Mul on väga raske toime tulla oma 3-aastase lapse käitumisega. Beebina oli ta laps nagu laps ikka, ei olnud temaga mingeid erilisi probleeme ega raskusi. Kui laps juba kõndima oli hakanud, algasid temaga probleemid. Alustuseks ütleksin, et ta on väga aktiivne ja julge naerusuine laps, kes pole kunagi võõraid inimesi ega kohti kartnud. Ta läheb tihti võõraste inimestega rääkima, jookseb sülle inimestele, keda esimest korda elus näeb ja mul pole kunagi olnud probleemi teda kellegagi jätta, lasteaeda läks ta ka väga hea meelega ja alguses isegi ei tahtnud sealt ära tulla. Inimesed on imestanud teda nähes, et sellist last pole küll keegi varem näinud.
Probleemi tekitab temas see, et ta on väga aktiivne ja püsimatu. Mul on väga raske käia temaga kohtades, kus peab rahulikult paigal istuma, sest ta ainult jookseks ringi. Ei sobi talle rahulikult süles istumine või raamatu vaatamine, kui käsin tal paigal olla või teda kinni hoian, siis hakkab karjuma ja viskab ennast „süldiks“. Näiteks arstikabinetis, kui endal on vaja arstiga vestelda, jookseb tema laua alla, kolab kappides, võtab laualt arsti asju jne. Poe järjekorras seistes jookseb ta tihti lihtsalt minema, nii et pean oma asjad pooleli jätma ja teda taga ajama minema, talle endale teeb see õudselt nalja, aga mulle on see väga tüütu ja tihti olen saanud halvustavaid pilke. Selline lollitamine käib pidevalt. Kui kodust välja hakkame minema, jookseb tema trepikojas hoopis trepist üles kui on vaja alla minna või kui välisuksest sisse tuleme, hoian mina ust lahti ja tema jääb kuskil eemal seisma ja enam edasi ei liigu ja jällegi naerab.
Kui lähme külla kuskile, kus elavad lapsed ja on mänguasjad, siis jookseb ta kohe mängima, kisub hetkega kõik laiali, kui palun tal mõne asja õigesse kohta tagasi panna, siis ta ei tee välja või keeldub asja tagasi panemast. Üldse peab külas tal koguaeg silma peal hoidma, sest ta läheb sinna kuhu ei lubata, kolab sahtlites ja kappides, nõuab asju, mis on keelatud jne. Teiste inimeste kodudes pole alati võimalik kõike lapse silma alt ära panna ja siis ma muudkui käingi järgi ja keelan, võtan keelatud asju käest ära. Olen alati püüdnud leida talle tegevust või mõned asjad, mis on lubatud ja millega mängida võib, kuid need ei sobi või tüdineb nendest kohe ära. Sünnipäevadel pole ta nõus kunagi kasvõi hetkekski lauda istuma, isegi kui teised kõik istuvad ja söövad, vaid tema kiirustab ruttu mängima või niisama ringi jooksma ja uusi kohti avastama, teda pole võimalik kuidagi meelitada, vägisi ka kinni hoida ei saa ja sellepärast jääb endalgi lauas istumata ja pean jällegi minema lapse järgi valvama. Kui oleme mõnes huvitavas kohas või kellelgi külas ja ta parajasti mängib, siis käib lahkumine ka alati suure kisa või jonniga. Kui mulle tuleb keegi külla, siis laps hakkab külla tulnud inimese tähelepanu endale tõmbama külalisega omavahel pole võimalik rääkida, sest laps karjub, lööb, hammustab ja teeb kõik, et tähelepanu endale saada.
Lasteaias olid temaga kevadel probleemid, et ta lõi, näpistas ja hammustas teisi lapsi. Ta ei teinud seda vihaga, isegi naeris ja virutas või kiskus juustest lihtsalt möödaminnes. Ta oli siis 2,5-aastane ja loomulikult ma keelasin teda ja seletasin, et teistel on valus jne, kuid kuna ta siis vaid kahesõnaliste lausetega rääkis ja teised lapsed peaaegu aasta jagu vanemad olid, siis arvasin, et ta lihtsalt ei oska väljendada ennast ja tahab teistele lastele märku anda, et on nendega suhtlemisest huvitatud. Suvega muutus see probleem väiksemaks. Hetkel on suurem probleem mänguasjade ära kiskumine ja siis nende pärast kaklemine. See käib vist kõigi laste arengu juurde, kuid viimasel ajal on see probleem eriti esile kerkinud. Ühel üritusel, kus oli palju lapsi, nähvas üks ema mulle, et nii ikka ei saa ja ei tohi lasta. Võtsin seda tookord südamesse, sest ma näen oma lapsega palju vaeva, koguaeg seletan, et ei tohi teiselt ära võtta, leian mõlemale midagi või ütlen, et mängite kordamööda, aga tulemusteta ja ma ei jõua ju igal sekundil ka oma lapsel ainult järgi käia ja asju tema käest ära võtta ja teisele lapsele tagasi anda (ise ta seda ei tee, kui palun). Leian, et lapsed peavad natuke ka omavahel ise õppima hakkama saama. Ta on teistest ka kasvult pisem ja arvan, et ta ka sellepärast üritab lasteaias ennast kehtestada või maksma panna. Lasteaias on kurdetud ka, et laps ei kuula üldse sõna kui on vaja midagi tegema hakata või näiteks mänguasju koristada. Ka kodus on see probleem kui palun midagi teha või vastupidi, ei luba midagi teha.
Ma saan aru, et lapsed tahavad ringi joosta ja maailma avastada, aga kuskilt läheb piir. Olen kahtlustanud tal ka ATH-d, aga tean, et nii pisikesel on seda raske diagnoosida. Mõtlen tihti, et miks küll minu laps ei võiks olla selline häbelik ja natuke „memmekas“, nagu paljud teised lapsed. Miks küll tema on nõus iga võõra inimesega jääma ja kui mina ära kaon, siis ta sellest suurt ei hooligi. See teeb isegi kurvaks. Ma tunnen veel, et ei oska ennast lapsevanemana kehtestada, sest laps ei kuula minu sõna ja teeb ikka seda mida ise tahab. Üritan ilusti temaga rääkida ja asju selgitada, aga paistab, et teda ei huvitagi see, mida talle öelda üritan või läheb kõik kõrvust mööda. Kolmene peaks ju ometi juba asjadest hakkama aru saama. Tema käitumine väsitab ja ajab mind nii endast välja, et tihti karjun ta peale ja olen tutistanud. Ma tean, et see on vale, aga ma ei suuda enam rahulikuks jääda ja ennast talitseda. Ma ei tea kuidas temaga käituda, kuidas rääkida, kuidas panna enda sõna maksma ja kuidas panna teda kuulama ning kuidas muuta teda rahulikumaks ja vältida sellist käitumist külas ja avalikes kohtades. Vabandan, et nii pikk kiri tuli, sest ei oska seda kõike kuidagi lühemalt kirja panna.
Suur tänu vastamast,
murelik ema.
|
