tere
mure 4 aastase poisslapsega.
sündis perre siis väike venna kes 7 kuune,ja suurem poiss hoiab ja mängib ja teeb kõike mis puudutab väikest venda.
aga mure selles et juba 3 päeva on ta väga tujukas lööb ja viriseb koguaeg,ei oska kuidagi aru saada mis on.lisaks sellele on nii et kui ta õues on siis ähvardavad suuremad lapsed ja mõningad lapsevanemad teda et tulevad ja löövad teda.ta on selline püsimatu ja äkiline poiss peale seda kui mina läksin tööle tagasi 1,5 aasta pärast peale sündi ja oli nii ühe kui ka teise juures ja lasteaias.
ma olen nõutu,mingi aeg tuleb ja tahab sülle ja kallisi,muidugi ma ei lükka ära teda,mulle meeldib aga ma ei tea kaua ma vastu pean temaga.ma kardan ta tuleviku pärast,kui ma ei võta temaga midagi ette ja arvan et abi saamiseks pean ma pöörduma juba arstile.
mis oleks teie poolne soovitus.
ette tänades helen
ja kas jõgeval on psühholoogi?
Saan teie kirjast aru, et teie peamine mure oma väikese poja suhtes on see, et ta laseb tihti käed käiku ja lööb teisi. Enamasti on selline käitumine lapse mure väljenduseks. Ta kas ei saa millegagi hakkama, ta ei saa seda, mida soovib, on miskipärast pettunud või õnnetu jne. Põhjuseid võib olla palju. Kuna ta on veel väike ning ka poisslaps, siis on löömine kõige käepärasem vahend oma ebamugavustunde väljendamiseks. Tal alles tuleb õppida teisi viise iseendaga hakkamasaamiseks, mis on teistele vastuvõetavamad. Kurb on see, et löömine võib saada harjumuseks. Kõigil nendel põhjustel on väga oluline, et lapsel oleks võimalus oma muret väljendada ning et oleks keegi, kes teda kuulab. Ennekõike vajabki teie laps tunnet, et teda mõistetakse. Leidke mõni hetk päevas, kui teil on aega ja jõudu ning lapsel samuti ja kuulake teda. Võtke jutuks mõni päeval toimunud löömise intsident ja püüdke teada saada, mis seda põhjustas. Mis toimus enne seda, kuidas see teie pojale mõjus, mida ta tundis. Ta ei oska seda kõike teile ilmselt kohe öelda. Kuid te saate teda aidata püüdes tema mõtteid ja tundeid sel hetkel ära aimata ning talle seda pakkuda. Kui see ei lähe täppi, siis tuleb eitus üsna kiiresti, kui midagi sellist võis olla, siis laps tihti noogutab või vaikib (see tähendab, et ta mõtleb järgi, kas see võis nii olla – ta ei ole sellele ju varem kunagi mõelnud ega oma tunnetele sõnalisi väljendusi leidnud). Minge sealt veel edasi, püüdke lahti harutada kogu olukord ja lapse tunnetespekter. Juba ainult sellest jutuajamisest õpib laps väga palju. Ta saab tuttavamaks iseendaga ning tajub, et te hoolite ja armastate teda. Alles vestluse lõpus võiksite koos arutada, kas ta oleks võinud ka muul moel käituda. Laske kõigepealt tal endal võimalusi pakkuda. Kui ta mingit muud võimalust ei näe (mis on nii väikese lapse puhul ootuspärane), siis pakkuge oma lahendus ja arutage selle positiivseid ja negatiivseid külgi. Sellisteks vestlusteks on vaja kannatust ning siirast teiepoolset soovi lapsest aru saada.
Ka viimaste päevade tujukus ja virisemine on märgiks, et lapsega on midagi lahti. Kui põhjuseks ei ole mõni tulema hakkav haigus või mõni muu füüsiline põhjus, siis on taas kõige tulemuslikum käitumine lapse kuulamine. Mis teeb tema tuju kehvaks, mida ta vajab. Kas talle jätkub piisavalt vanemate tähelepanu? Lapsed erinevad suurel määral oma tähelepanuvajaduse poolest. Mõni vajab seda tõesti väga palju ning sellisel juhul on abi sellest rääkimisest ning konkreetsete plaanide tegemisest.
Kuidas te ise ennast tunnete toimetades 24/7 kahe väikese lapsega? Kas teil on aega, et enda „akusid“ laadida ja kaaslasega kahekesi olla? Vahest annavad lapsed oma probleemse käitumisega vanematele märku, et nende eludes on teatud muudatused vajalikud.
Kui tunnete, et olete hädas ja vajate võimalust neutraalse osapoolega oma olukorda arutada, siis soovitan pöörduda Jõgevamaa Nõustajate Ühenduse Nõustamiskeskusesse aadressil Piiri 4, Jõgeva, tel. (77) 60 166. Edu ja jõudu teile!
