Kas lapsele peaks iga väiksema hästi tehtud asja eest ohtralt kiitust jagama? Pean silmas nii sõnalist kui esemelist kiitust.
Mu lapse vanatädi nimelt arvab, et kõike, mida laps hästi teeb, tuleb taevani kiita ja last peab premeerima. Poiss on siis 7-aastane ja läks just kooli ja seepärast ongi asi üle piiri läinud. Varem sai laps kommi/kohukest/kooki jne oma mänguasjade koristamise, potitreeningu ajal pottitegemise, mingi asja toomise-viimise ja absoluutselt kõige muu eest. Kõike seda saadab veel kiidulaul, et nii tublisid lapsi rohkem olemas ei olegi jne. Kooliminekuga tuli aga mängu raha. Vanatädi tahab lapsele iga hästi tehtud koolitöö eest taskuraha anda. Olin juba enne hädas ja nüüd olen täiesti nõutu ja on ka laps segaduses - kas võtta pakutu vastu või mitte. Mina aga ei tea, kuidas seda kõike selgitada. Ei taha, et laps ainult preemia saamise eesmärgil hästi käitub või raha pärast õppima hakkaks.
Näeks tädi harva, pole probleemi, aga ta elab meil naabruses ja seega on tihe külaline. Olen proovinud öelda, mida asjast arvan, aga see ta hoogu ei pidurda - tema meelest lapsi peab kiitma, eriti selliset nagu minul (kuigi mul on täiesti tavaline laps - oma kapriisidega). Muud ta eriti lastest ei tea, sest kahjuks pole tal endal lapsi.
Lapsed vajavad meie tähelepanu, hoolt ja tunnustust. See on terve mina-pildi ja enesehinnangu üheks olulisimaks alustalaks. Kust läheb aga piir liigse kiitmise ja tunnustamise vahel? Kas üldse on võimalik last liigselt kiita?
Kiitmine tuleb sageli kavatsusest panna lapsed tegema seda, mis on meie arvates kõige parem ja n-ö hea käitumine. Meil on hästi sisse kulunud ütlused "Sa oled hea laps", "Sa olid täna koolis nii tubli" jne jne.
Kui laps saab iga tegevuse eest kiita, siis on minu arvates siin suur oht, et lapse jaoks kiituse väärtus kui selline kahaneb (see ei ole tema jaoks enam tunnustus, vaid sõnakõlks). Samuti ei pruugi laps ise end sugugi mõnes olukorras nii hästi ja kindlalt tunda, kuigi teised seda kinnitavad (nt lapse tunneb, et tal ei läinud koolis nii hästi kui ta oleks tahtud, kodus saab ta aga kiita), siis laps lükkab selle kiituse tagasi või eitab seda.
Siinkohal oleks minu arust aga olulisem hoopis küsimus: KUIDAS last kiita ja tunnustada. Soovitan väljendada oma rõõmu ja rahulolu positiivsete mina- teadete abil (nt See tegi mind väga õnnelikuks, et sa .... ära tegid ehk peegeldada oma tunnet seoses lapse konkreetse käitumisega). vanem ütleb sõnumi läbi iseenda ja lapsel on kergem sellega suhestuda.
Te kirjutate oma kirjas murest heatahtliku vanatädiga, kes väljendab oma armastust ja tunnustust lapsele teile vastuvõetamatul viisil. Soovitan ka siinkohal appi võtta mina-teated ja enesekehtestamine. Öelge vanatädile nt, et hindate südamest tema armastust lapse vastu ja soovi teda tunnustuda ja väljendage oma muret lapse premeerimise pärast. Saatke talle selge mina-sõnum "Ma olen mures, kui sa annad lapsele iga hea hinde eest rahalist tasu, et ta hakkab ainult preemia saamise eesmärgil hästi õppima/ käituma. Minu jaoks on oluline, et... Püüdke kuulata ka vanatädi sealjuures (tema teeb seda tõenäoliselt ainult heast tahtest ja võib tunda ennast puudutatuna). Püüdke vältida hinnanguid. Igalühel meist on erinevad väärtushinnangud, vahel on väga raske teist ära kuulata ja mõista. Püüdke jääda rahulikuks ja endale kindlaks.
Üks võimalus on proovida siinkohal ka probleemilahendust vanatädiga. Näiteks, kui tema jaoks on väga oluline lapsele ka materiaalset tunnustust avaldada, siis püüdke mõelda koos erinevaid võimalusi, kuidas seda võiks veel teha nii et see oleks ka teile vastuvõetav ja ei avaldaks lapsele võimalikke negatiivseid tagajärgi: nt võiks vanatädi koguda iga kuu natuke raha ja panna see kõrvale hoiukarpi ja anda aasta lõpus või sünnipäeval üle... laske fantaasial lennata.
PS! Kui lapses on ka olukord tekitanud segadust, siis võiks kindlasti ka lapsega tekkinud olukorrast rääkida. Arutada vanatädi käitumise motiive jne.
Mina-teadete ja probleemilahenduse kohta saate lugeda ka Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem" ning praktiliselt kogeda Gordoni perekoolis.
Kannatlikku meelt ja julget pealehakkamist!
