Ma täiesti endast väljas. Mu ämm andis lapsele vitsa ja seda selle pärast, et laps esimese korraga tema sõna ei kuulanud ning juhtus see, mida ämm hoiatas. (laps mängis ühe kalli keraamilise asjaga, ämm keelas, laps ei kuulanud ja asi läks katki)
Laps ise üliõnnetu - ta ei tahtnud ju, et katki läheb. Vanaema juttu polnud ta mänguhoos aga nii tõsiselt kuulanud. Ta ju põrandal mängis. Ta sai aru, et vanaemal kahju ja tunneb endal kohutavat süüd nagu üks 5a seda tunda saab.
Ämm aga helistas mulle pärast seda ja käskis laps koju viia, et tal ikka nii peen kodu, et seal ei saa last hoida. Kõne taustaks oli lapse nutt ja vabandussõnad.
Muidugi tõin ma lapse ära, aga olen nüüd mures, sest laps on oma toas, süüa ei taha, nutab ja on üldse üliõnnetu. Olen proovinud teda lohutada, vahepeal nagu "ärkab", aga kui omaette mängima hakkab, on jälle pisarad põskedel.
Mida teha...kodus pole kunagi keegi isegi mitte vastu näppe andnud. Tegu sellise hea lapsega, kes on vaikne ja rahulik ning väga südamlik ja hellake.
Meest ka kätte ei saa praegu, ta välismaal komandeeringus
Olukord on lapse ( ja ka teie) jaoks raske. Te pole varem sellise olukorraga kokku puutunud. Nüüd on teie ülesanne taastada lapse usaldus maailma vastu. Kuigi kirja kirjutamisest on möödunud juba paar päeva ja olukord ilmselt kirjas kirjeldatust erinev, lähtun sellest. Oluline on olla lapse juures ja kuulata teda aktiivselt , et aidata tal oma tunnetega toime tulla. Püüdke tema tundeid ära aimata ja neid tagasi peegeldada. "Ma saan aru, et oled väga, väga õnnetu, et vanaema .... katki läks." Oluline on pakkuda kehalist kontakti, võtta sülle või paitada, hoida ümbert kinni. Laske lapsel nutta, kui ta tahab ja jälle peegeldage tundeid. Seda niikaua, kuni laps on rahunenud. Julgustage last kõikidest oma tunnetest ja mõtetest rääkima. Kui laps ei soovi suhelda või tundub, et teda ikka veel miski vaevab, siis seda talle öelgegi. "Ma näen, et sa oled nii kurb ja vaikne ning mulle tundub, et sa muretsed ikka selle purunenud ... pärast." Kas laps edaspidi vanaema juurde läheb, see jätke lapse otsustada. Kui laps ikka minna ei taha, siis pole õige teda sinna ei meelitada ega kuidagi teisiti viia. Oodake, kuni ämm ise teiega ühendust võtab ja väljendage siis rahulikult, kuid kindlalt, oma seisukohta. Andke üks mina teade. Ma olen ( tunne, mida tunnete), et sa lapsele vitsa andsid, sest mina tahan oma last kasvatada armastuse ja sõnadega. Võimalik, et ämmalgi tekivad aja jooksul erinevad tunded. Kui esialgu kahjutunne purunenud asja pärast varjutas kõik muu, siis võib olla ta nüüd juba kahetseb oma tegu. Kindlasti tasub ka teda kuulata, sest ta on ju teie lapse vanaema. Pakkuge oma lapsele turvatunnet ja armastust ning uskuge, et maailm saab taas kauniks.
