Selline lugu. Palusin lapsel oma asjad kokku korjata. Ei korjanud. Kõik oli laiali. Siis ütlesin, et korista kokku, muidu me ei saa poodi minna. Ikka ei midagi. Ma ootasin ja ootasin. Tema mängib ikka edasi. Sel teemal oleme rääkinud juba mitmeid kordi. Mõnikord ta siis ikka koristab ja lubab edaspidi ka koristada. Tegelikkuses ei tee ta seda eriti tihti. No siis läks mul kops üle maksa. Mõtlesin ,et juba 8 aastane ja ikka peab ju oskama korda pidada. Õiendasin temaga ja sakutasin juustest ja lõpuks lükkasin ta pikali. Siis lõi laps toaukse prõmmuga kinni ja podises midagi. Ja välja ei tule enam.
Tere Pille,
Kirjutasid oma koristamise murest lapsega. Sa oled proovinud temaga mitmeid kordi rääkida. Vahel ta koristab enda järelt ära ja lubab seda ka edaspidi teha, kuid väga sageli ei pea ta sellest lubadusest kinni. Seekord lõppes tüli uste prõmmutamisega.
Sul on probleem: sind häirib lapse käitumine. Antud juhul see, et tema asjad on laiali ja ta ei korista neid ära. Kuidas vastuvõetamatut käitumist muuta? Sa kirjutasid oma kirjas, et palusid lapsel asjad üles korjata ja seda , et muidu ei saa te poodi minna.
Lapsega rääkides on väga oluline väljendada end mina-sõnumi abil. Mina-sõnum koosneb tavaliselt 3 osast: kirjeldame lapse käitumist (Näiteks „kui sinu mänguasjad on laiali”, iseenda tundeid („siis tunnen end häirituna, või olen nördinud” ja tema käitumise mõju minule („ ja me ei jõua poodi minna ja ma pean ise koristama”. Kirjeldades oma tundeid ja käitumise mõju, suhestub laps paremini sinu probleemiga ja on tõenäolisem, et ta muudab oma käitumist.
Sina-sõnum ütleb lapsele nii: „Sinu käitumine mõjutab mind sellisel viisil ja selle tulemusel tunnen end nii. Sul on võimalus mind selles asjas aidata”. Kehtestav mina-sõnum annab lapsele võimaluse ise välja mõelda sobiv lahendus ja vastutada ise oma käitumise muutmise eest.
Saan sinu kirjast aru, et laps reageeris sinu sõnumile trostri ja vihaga ja lõi ukse enda järel kinni. Karistamine (koristama sundimine, tutistamine, lükkamine) annab teine kord küll kiire tulemusena selle, et laps koristab enda järelt ära, kuid pikaajaliselt tekitab viha, trotsi või süütunnet jne ning rikub ära suhte lapsega. Seda me ju vanematena kindlasti ei soovi!
Antud olukorras kui sinu tunded väljusid kontrolli alt, mis vanematega ikkagi ju võib juhtuda, oleks mõistlik ilmselt sul minna lapse juurde ja seletada talle, mis sinuga toimus ja miks sa nii käitusid. Ja uskuda, et kui sina avad ennast lapsele, siis saab laps võimaluse sind mõista ja avab ennast sinule ja teie suhe saab tõsta hoopis uuele tasemele. Usalda oma last, et ta saab sinust aru.
, iseenda tundeid („siis tunnen end häirituna, või olen nördinud”