Tere!
Elame abikaasaga hästi, meil on kaks last- ligi neljane poiss ja 3-kuune tüdruk. Omavahel saame ilusti läbi, ainult vanema lapse puhul tekib aeg-ajalt selliseid tülisid, mille tagajärjel ma olen mõelnud, et panen oma 10 asja kokku ja lähen ära. Kui poiss käitub nö "hästi", on kõik korras. Tülisid tekib peamiselt sellest, kui laps näitab oma iseloomu või katsetab piire, nagu ju selles eas palju tehakse. Ise olen selle poolt, et sõnadega saab asju lahendada. Mehel aga kipub asi minema füüsiliseks ning ta sageli ka karjub lapse peale. Laps isegi ütles mulle ükskord, kui ma temaga pahandasin karjumise pärast, et "aga issi karjub ju ka". Rääkisin sellest mehele ja ta sai nagu kõigest aru ning lubas ennast parandada.
Näiteks selline situatsioon- mees tuleb koju, meie pojaga läheme talle koridori vastu, kuid meil on omavahel väike nagin ja laps vehib minu poole käega nagu tahaks lüüa; selle peale mees lajatab lapsele selja tagant oma kindaga vastu pead- loomulikult laps esiti ehmus ja see oli talle ka alandav, niiet ta hakkas nutma. Mehe põhjendus: mina kaitsen emmet. No mida!?
Või siis- igaõhtune pesemine on meil pojaga juba rituaaliks kujunenud, meile meeldib see mõlemale, isa hoiab niikaua tütart. Ühel õhtul teatab isa, et täna peseb tema, aga poiss hakkab temaga vaidlema ja ütleb, et emme. Nii, vaidlus suureneb, kuni poiss jookseb vannitoast välja minu juurde, juba nutab, isa haarab juba vitsa järele. Siin ma sekkusin- tunnistan, et ei suutnud ennast tagasi hoida-, ja võtsin poisi ning läksin temaga pesema. Pärast tekkis meil abikaasaga hirmus tüli sellepärast, et mina sekkusin ning ei lasknud mehel olukorda lahendada. Aga minu arvates poleks tema kui täiskasvanud mees pidanud üldse lapsega hakkama tülitsema, ja mille eest siis laps vitsa pidi saama- kas selle eest, et tahtis, et emme teda peseks? Need on vaid mõned näited.
Kuigi meie kasvatuspõhimõtted kattuvad üldjoontes 100%, siis ikkagi selle teostamisel on mees minu arvates kohati liiga karm- nii väike poiss ei pea/ei saa minu arvates KOHE kõiki käske täita, vits võiks jääda ikkagi kõige viimaseks abinõuks või üldse ainult ähvarduseks, tutistamine on minu arvates last alandav. Olen neil teemadel mehega vestelnud ning otsinud talle ka kirjandust lapse arengust ja ealistest iseärasustest. Kirjandust tal aega lugeda pole, vestluse käigus on ta minuga paljuski nõus ning tundub, et saab minu seisukohtadest aru- kuni järgmise tülini lapsega. Vahel on selline tunne, et mul on tegu kahe 3-aastasega- mees ei suuda täiskasvanu/isa rollis olla ja suhtleb poisiga nagu ise oleks sama vana. Muidu on minu abikaasa väga tore ja hea isa, kes pühendab lastele väga palju oma aega- nendega mängimisele ja igalpool käimisele, ainult need tülid on sellised tõrvatilgad meepotis, mis mind häirivad ja panevad mõnikord isegi võimetusest nutma.
Ma saan, aru, et mees püüab meeleheitlikult oma autoriteeti lapse silmis saada oma karmusega- seepärast pööravad asjad alguses kohe suureks tüliks, laps lihtsalt pole võimeline selles vanuses kõike kohe ja kiiresti täitma/tegema. Mehe seisukoht on, et kui praeguses vanuses ei keela/käsi, siis edaspidi lapse vanemaks saades on poiss käest ära. Näiteks hommikuti koos toimetades tekivad neil omavahel tülid riidesse panemisega- laps venitab, issil on kiire, issi tänitab, lõpuks karjub lapse peale, laps nutab. Kui ma siis pakun, et sa tead- poiss oskab ise riidesse panna, no aita tal kasvõi üks riideese ise selga, on hommikust stressi vähem- ei, laps peab kõik ise panema.
Sai selline pikk kiri, loodan, et oskate aidata, kuidas paremini oma meheni jõuda.
Tänan vastuse eest!
Tänan teid pika ja põhjaliku kirja eest! Teie küsimus on, et kuidas jõuda paremini oma meheni. Kõige lühem vastus on minu poolt, et ausa ja siira suhtlemisega. Aus suhtlemine eeldab, et teie väljendate mehele oma unistusi, soove, vajadusi ja tundeid, mida tema käitumine tekitab. Ja teine pool on kuulamine. Oluline on kuulata kriitikavabalt. Lihtsalt kuulata, peegeldada ja püüda sügavuti mõista, miks ta selliselt käitub ja kuidas ta ise end pärast tunneb. Kuulamine aitab tal endal aru saada, millised hirmud ja tõekspidamised teda vägivallale juhivad ning millise põhimõtte juurde ta tegelikult jääda soovib.
Teist inimest muuta ei saa. Teine inimene peab ise tahtma muutuda. Vägivalda kasutab inimene, kes tunneb abitust või jõuetus ning kui ta ei usu et miski muu saaks aidata. Teie saata vast aidata ainult nii, et toetate meest, et ta julgeks oma hirmudele otsa vaadata ega keeraks neid automaatselt vägivallaks. Vägivalla asemel võiks ta proovida lapsega lihtsat ja ausat suhtlemist. Laste jaoks muutuvad ausad inimesed palju suurema tõenäosusega autoriteediks, kui inimene, kes ei tule oma emotsioonidega toime ja kasutab selle asemel vägivalda. Mees võiks öelda midagi sellist: „Ma armastan su ema ja ma ei taha, et keegi talle haiget teeb!“ või „Ma kardan, et ma võin hommikul tööle hiljaks jääda. Kas sa aitaksid mind ja paneksid end kiiremini riidesse.“ Lapsed tahavad käituda hästi, kui nende vanemad on nendega võimalikult ausad ja kui lapsed õpivad oma vanemate vajadusi tundma. Kuid võimule panevad lapsed päris pikalt vastu ja halvemal juhul nad ühel hetkel lihtsalt murduvad ja õpivad alluma, kuid see ei aita neil elus tunda end väärikate ja väärtuslike inimestena.
Tihti on inimestel oma lapsepõlvest mingid kogemused ja nad usuvad, et ju nii oligi ainuvõimalik. Äsja Eestis käinud suurte kogemustega pereterapeut Jesper Juul ütleb väga lihtsalt, et lapsed ei kasva sellisteks, milliseks me neid kasvatame, vaid selliseks, millised me oleme. Igasugune vanema poolne vägivald või hirmutamine vägivallaga vähendab lapse eneseaustust ja vanema ja lapse vahelist lähedust. See annab lapsele sõnumi, et sinu vajadused ja tunded ei ole tähtsad ning sa pead alluma meie tahtmistele.
Soovitan seega teile kõigile ausat suhtlemist ja teineteise mõistmist ja kuulamist. Lisaks võite lugeda Jesper Juuli raamatuid „Sinu tark laps“ ja „Ei ütlemise kunst“ ning Th. Gordoni raamatut „Tark lapsevanem“. Kõikide nende raamatute üks sõnum on see, et võimu kasutamine lastega vähendab tegelikult vanema mõjuvõimu.
