Esmalt on oluline mõista seda, et tüdrukutirtsul on keeruline leppida sellega, et ta peab nüüd jagama kõige kallima so ema (ka isa) tähelepanu kellegi teisega. See tähendab, et see on tema viis tulla toime keerulise tunnetega, raskusega kohaneda uue pereliikmega ja armukadedusega. Need on täiesti loomulikud tunded. Kaheaastane laps on juba piisavalt suur. et veidi juba iseseisvuda ja piisavalt väike, et leppida, et ema pole enam ainult tema päralt. Tegelikult on see just vanus, mil ta vajab eriti seda, et ema jagaks temaga iga tema saavutust, elamust, oleks käepärast igal hetkel kui ta vajab ja nüüd juba uuel viisil, so emotsionaalselt. Aga just nüüd on ilmunud uus tegelene, kes on konkurent. Küllap on see teile tuttav teema, ei mingit suurt üllatust. Niisiis, kui vähegi võimalik reageerige suurema tütre tegemistele, andke talle sõnaliselt teada, et märkate teda ja tunnusetuge tema püüdlusi, õnnestumisi, et tal oleks motivatsioon olla suur ja tähtis õde ja tütar. Selleks andke talle jõukohaseid ülesandeid, nt mähkme, luti vms ulatamine, iseend riidesse panemine, mänguasjade koristamine jne. ja näidake rõõmu üles kui ta seda teeb.
Loomulikult peate tegelema piisavalt ka pisitütrega ja reageerima, kui suurem väiksemale haiget teeb. Kindlasti andke teada, et nii ei tohi, kuid karistamist selle eest võiks vältida, et ta ei tunneks veelgi enam enda tõrjutust. Rõhuasetus võiks olla leida positiivseid asju, mida heaks kiita, siis vähenevad ka ebasoovitavad käitumised. Iga lapse suurim soov on ju olla oma vanemale hea laps, vahel nad lihtsalt ei oska tulla toime oma tunnetage ja vajavad selleks abi. Selleks sobib näiteks tema tunnete peegeldamine, nt „sulle ei meeldi, et väike õde on emme süles; tahaksid ise olla süles“ vms.
Kui suurem kogeb, et ta on emale endiselt tähtis, siis ei pea ta enam enda eest võitlema. Mõnda aega on ilmselt siiski kohanemiseks vaja. Vahel aitab seegi, kui saate olla kasvõi veidi kahekesi suuremaga ja sel ajal tegeleb keegi teine pisikesega.
Rõõmsaid tütreid.
