Tahtsin nõu küsida lapse hirmutamise kohta. Poiss on ligi 3.5 ja väga sõnakas ning üldiselt enesekindel laps; olen teda püüdnud üsna varasest east peale kiindumussuhte meetodil kasvatada; karistamist on ette tulnud vaid siis, kui endal närv lihtsalt süsimustaks läheb -- ja olen püüdnud pärast vabandada ja sellest rääkida. Suuri probleeme lapsega ei ole. Küsimus on hoopis teises --- mis probleeme tekitab see varjatud manipuleerimine, mis tuleb kergesti igapäevastes olukordades, kus ei ole võimalik aega võtta, et veenda või arutada?
Näiteks --- ühel õhtul olime juba kõik unejutud jms ära rääkinud, laps oli sirakil voodis ja magama jäämas. Minu jaoks oli oluline, et ta ometi kord õigel ajal magama jääks, sest hommikuti on meil alatasa kiire ja seega ka pisut närviline, et igaüks õigeks ajaks tööle/lasteaeda jõuaks. Korraga ajas laps end istukile ja küsis, et miks me jäätist ei söönud --- oli päeval kunagi juttu, et äkki sööme õhtul koju jõudes jäätist. Mina vastasin, et oih, unustasime, aga eks me siis homme kindlasti teeme seda. Ja siis hakkas hirmus kisa: "Tahan PRAEGU, tahan TÄNA!" Mingit valmisolekut minu juttu või küsimusi või arutlemist kuulata ei tundunud olevat. Ilmselt oleks mingi nipp olnud mõtteid mujale juhtida või rääkida jäätisest unejutt vms, aga mul oli tegemist, et end vihastamast hoida.
Lõpuks tuli mängu pilvekoll (tegelane ühest raamatust, mida kunagi lugesime, kus pilvekoll viis enda juurde pilve peale jonnivaid lapsi) -- ütlesin, et oi, tule ruttu siia, oleme tasa, pilvekolli vihin läheneb -- väljas oli ka mingi imelik võõras heli. Laps oli kõpsti vait ja pikali. Sosistas, et enam ei jonni. Minu jaoks oli probleem lahenenud kiiresti ja efektiivselt.
Aga ma ei ole kindel, et selline hirmutamine on kuidagipidi hea või õige. Lõpuks oli ta vait olles ka mitte selle peale mõtelnud, et see keset ööd jäätise nõudmine oli tobe jonn, vaid ütles natukese aja pärast hästi vaikselt, et pilvekoll vist läks minema.
Ma ei oskagi otsustada --- osalt on seda tüüpi hirm ju ka ühendav -- Minu emme kaitseb mind kolli eest. Usun, et sellest on vähem kahju kui hirmutamisest stiilis "Kui sa veel nii jonnid, siis ei saa sa enam homme ka jäätist!"
Ja samas on see ju ikkagi manipuleerimine? Või mis arvate?
Sarnased lood on kindlasti tuttavad paljudele. Selles vanuses väljendavad lapsed järjest selgemini oma tahet ja see on oluline isiksuseks kasvamisel. Lapsed annavad teada, et teda tuleb tõsiselt võtta ja ta vajab võimalust piire tundma õppida. Kõige parem ongi see, kui õnnestub luua selgus, mis on lubatud, mis mitte ja maailm näiks seejuures ka turvaline.
Hirmutamine, ähvardamina, aga ka manipuleerimine kujundab segadust, kartlikust ja ebakindlust. Kui mängu tulevad veel erinevad müstilised tegelased, siis lisandub ka palju ettearvamatust, kontrollimatust, fantaaseerimist. Laste kujutlusvõime on sageli väga rikkalik, kuni koolieani võib lastel olla raske vahet teha reaalsuse ja väljamõeldiste vahel.
Mida siis teha, et ei peaks lapse käitumise mõjutamiseks kasutama manipulatsioone, ega hirmutamist? Teie oma jäätise-loos väljendasite kahetsust, et unustasite ja pakkusite välja, et homme sööte. Vaatamata sellele ei jäänud poiss rahule. st jonnis. Õigupoolest pole jonn muud, kui pettumuse, pahameele jt teiste täiesti loomulike emotsioonide väljendamine. Sel hetkel vajab laps väga võimalust, neid tunded tunda. Kui vanemad sel hetkel mõtlevad välja võtteid, nt ähvardusi, jätavad lapse üksi, püüavad teemat vahetada või koguni karistavad., siis laps kogeb seda, et tunded pole lubatud ja ta on halb sellisena. Kahjuks aga ei saa laps teada, kuidas ta võiks oma pettumust, kurvust, viha jt emotsioone väljendada. Selles saab täiskasvanu teda aidata, kasutades eelkõige tunnete peegeldamist. See võimaldab turvaliselt lapsel kogeda, et teda mõistetakse.
Teie loos oleks näiteks võimalus väljendada lapse tunnete aktsepteerimist see, kui öelda: ma saan aru, et sa oled praegu väga pettunud, et mul ei tulnud meelde, et lubasin jäätist süüa või sa oled tõesti õnnetu, et täna jäätist ei saanud või sa oled päris pahane minu peale, et ma ära unustasin vms. Sõnastus kujuneb nii, nagu te oma lapsest aru saate. Aktiivne kuulamine ja tunnete peegeldamine ei tähenda aga piiride ebaselgust, nende muutmist, nõustumist. Näiteks peale lapse ära kuulamist ja tunnete ventileerimist, saate lisada, et täna on liiga hilja jäätist süüa. Piiride selgust huvides annate kindlalt teada, et otsus on kindel ja kaubelda pole mõtet (siinkohal on abiks mina-keel).
Aktiivne kuulamine võimaldab lapsel kogeda, et mõistate teda ja see omakorda loob emotsionaalse läheduse., mis on täiendav võimalus kogeda oma pojaga ühtsusttunnet, seotust, turvalisust.
Kui veel hirmutamise ja manipulatsioonide kohta mõtteid lisada, siis nendest on ikka rohkem kahju kui kasu. Kui üldise kasu, siis väga lühiajalise mõjuga. Mida suuremaks laps saab, seda keerulisemaid asju tuleks välja mõelda ja mis veel hullem, võib selguda, et täiskasvanute juttu ei saa tõsiselt võtta ja neid usaldada. Samuti omandavad lapsed väga nutikal moel ka ise need võtted ja siis oleks väga keeruline selgitada, miks neid kasutada ei tohi.
Soovin Teile siiraid vestlusi ja tunnete jagamisi.
