Tere.
Mul on 3 last, kõige vanem on kohe 5. a. saav tüdruk, siis on 1,5 a. poiss ja 4 kuune tüdruk. Ja iga päev tundub et hakkan hulluks juba minema. Ise olen alles 25 ja viimasel ajal tundub et liiga noor omamaks 3. last. Nimelt on probleem selles, et kõige vanem ei kuula absoluutselt enam sõna, ta kiusab väiksemat, teeb kõike vastupidi mida palutakse ja kui keegi külla tuleb siis kohe meelega hakkab eriti nõmedalt käituma. Kõik pahad kombed hakkaad ka poisile külge ja koos tegutsedes on järel täielik kaos. Suurem mure ongi just tüdruku pärast, ei oska temaga enam midagi ette võtta, kui mingi jamaga jälle hakkama saab siis tahaks kohe peksa anda aga panen ta nurka seisma mõneks ajaks. Sellest abi ka pole kuna mõni minut hiljem ta juba hiilib sealt minema ja teeb jälle pahandust. Saan aru, et nad kõik vajavad tähelepanu ja kui mees on tööl siis ma ei saa ju neljaks minna, et iga lapsega eraldi tegeleda ning siis veel maja ka korras hoida. Lihtsalt mõistus on nii otsas, et vahest jätan nad tuppa kõik kisama ja lähen hingan õues värsket õhku. (meil oma maja suure aiaga) Kas oleks mõistlikum mõne spetsialistiga aru pidada või oskab keegi nõu anda millest alustada võiks. Suured tänud lugejatele ja vastajatele.
On tore lugeda, et leidub noori emasid, kellel on olnud julgust kolme last muretseda. Olete küll mures, et ehk on seda liiga palju. Usun, et saate hakkama, kuigi praegu on raske. Püüame koos mõelda, mida võiksite teha, et see olukord üle elada. Olete juba ise aru saanud, et põhiline probleem tuleb sellest, et kõige vanem lastest vajab rohkem tähelepanu, kui teile jõukohane. 5 aastane inimene tahab tegutseda, mängida ja juba olla koos teiste lastega. Kirjast jääb arusaam, et kõik lapsed on kodused, st ka vanim laps ei käi lasteaias. Nii on tal igav, sest vend on liialt väike, et olla tõeliseks mängukaaslaseks. Mida siis teha? Võimalusel panna laps lasteaeda ( või päevahoidu- kasvõi mõneks tunniks), kus ta saab teiste omavanustega mängida ja vaheldust kodusest seltskonnast. Kui seda pole võimalik teha, siis võiks proovida leida temavanuseid lapsi, kellega koos ta saaks kasvõi aegajalt olla. Kodus võiks püüda mõelda, kuidas leida aega ainult vanema lapsega koos olemiseks. Võib olla siis, kui nooremad magavad lõunauinakut või siis saata nooremad isaga õue ( õhtul või nädalavahetusel) ja teha midagi koos vanemaga. Teinekord jälle nii, et vahetate isaga kohad, teie olete noorematega ja isa vanima lapsega. Oluline on, et vanim ei tunneks ennast nooremate poolt kõrvale tõrjutuna, mida ta praegu tõenäoliselt tunneb ja mis paneb teda nii käituma nagu te kirjeldate. Kui ükski eelnevatest variantidest ei sobi, siis võiks mõelda ka lapsehoidaja peale- jälle kasvõi mõni tund päevas. Ehk leidub mõni sugulane või tore naabrimemm, kes on nõus lapsega tegelema. Otsige võimalusi oma elu kergemaks muutmiseks, sest teie seisundist sõltub ka laste käitumine. Mida väsinum ja stressis olete, seda võimatumalt lapsed käituvad. Olete seda vast märganud? Kui teie olete puhanud ( juhul, kui see 4 kuuse kõrval üldse võimalik on?), siis on suhted lastega ka paremad. Soovitan teil sellest probleemist oma mehega rääkida ja kahekesi otsida sobivat lahendust. Soovin loovaid lahendusi ja uskuge, pole olemas lahendamatuid olukordi!
