Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: laps on täitsa käest ära

nupsu.ee
nupsu.ee
Postitatud 15.06.2009 kell 12:05
Minu 2a poiss ei kuula üldse sõna. Kui midagi ei saa kukub röökima täiest kõrist ja ükskõik kus - kodus, poes, õues. Ei aita mitte midagi, kui lihtsalt panen ta kodus mõneks ajaks tuppa kinni rahunema.
Samas pillub aegajalt oma mänguasju põrandale ja veel muudki. Mitte kunagi neid üles tõstmata. Kui öelda ja seletada , et tõsta asjad tagasi, ei ole sest tolku ja see kõlab kui kurtidele kõrvadele. Vahel kui tal tuju on siis saame koos asjad oma kohale tagasi.
Vahel on mõistus otsas kuidas peaks käituma. Millest see küll tuleb - iseloomust, kasvatusest? Äkki on veel võimalus midagi temas muuta.
Olen kuulnud, et kuni 3-nda eluaastani areneb iseloom. Olen täitsa hädas ei leia lahendust. Tean, et ei tohi närvi minna aga kus sa saad vahel löövad pilved kokku ja kaotad enesevalitsuse. Vahel oleme laksu andnud. Ei tea kas on õige muidugi. Või peaks vitsa tooma kohe , äkki siis taltub. Milliseid lahendusi Teie siin näete?
Kas see vastus oli abistav?
Mari-Liis Tikerperi
Perekeskus Sina ja Mina
Postitatud 15.06.2009 kell 12:12
Meelike Saarna vastas teemale nii:
Arenguliselt kuulub eitus, mida vanemad tihti jonniks nimetavad, 2-3-aastase lapse juurde. Lapsest, kes kukununnult vanemate igale soovile-käsule kuuletub ja „ilusti vaikselt nurgas mängib“ võib saada alistuv, teiste tõugata-lükata olev täiskasvanu või vastupidi, hoolimatu ja agressiivne jõmm. Mina usun küll, et me soovime oma täiskasvanud lapsi näha väärikate inimestena. See eeldab, et ka kohtleksime last kui väärikat inimest.
Eituse ja piiride pidavust katsetava käitumise kaudu õpib laps tundma iseenda mina, selles vanuses väikese inimese äge vastuhakk annab meile märku, et ta on jõudnud arengujärku, kus hakatakse tunnetama enda eraldiolekut ja väärtuslikkust. Isiksuse areng ei saa olla edukas, kui puudub võimalus öelda „ei“.
Inimene, ka tema iseloom, areneb kogu elu. Kuid elu algusaastad on tõesti alusepanijad. Iga laps saab oma vanematelt kaasa põhiliselt kaks olulist kogumit informatsiooni, nendeks on geenid ja käitumismudelid. Geneetilist kombinatsiooni me muuta ei saa (kuigi teadus sellest aina enam räägib), käitumist mõjutada aga küll. Laps õpib põhiliselt jäljendades, nii et loengust pole abi, kui kodus elavad täiskasvanud ise loengus esitatud seisukohtadele vastupidiselt käituvad.
Vastab tõele, et vanemad lapsi silmitsedes vaataksid justkui peeglisse. Võib juhtuda, et see peegel ei paku just toredat vaatepilti. Kuid oleks ebaõiglane selle eest last karistada. Vahel öeldakse, et laps on täiskasvanu parim koolitaja-arendaja, ja nii see tõesti on. Tasub võtta omaks mõtteviis, mille kohaselt mitte vanem ei kasvata last, vaid et kasvatakse koos – täiskasvanul on lapselt peaaegu sama palju õppida kui lapsel täiskasvanult.
Mis puudutab jonnimist, siis minu seisukoht on, et laps ei jonni – ta seisab lihtsalt oma elulise vajaduse eest olla kaitstud ja armastatud, sest ainult väikelapseeas kaasasaadud turvatunne – ma olen armastatud, ma olen tähtis, ma väärin hoolt – annab talle turvatunde kogu eluks. Hiljem ei ole tal seda enam kusagilt võtta, ta peab hakkama saama selle varuga, mille ema-isa talle kaasa oskasid anda.
Seega, kui tabate end mõttelt, et jälle ta „jonnib“, jälle on „paha laps“, jälle ta ei rahune, siis mõelge järgmisena pingsalt: mis on mu lapsel puudu, millised tema olulised vajadused on katmata, et ta nii reageerib? Kuidas saaksin teda aidata? Sama küsige ka endalt, kui tajute, et ise lapse nutu peale üle reageerite: mis on minul puudu? Kuidas saan iseennast aidata?
Lapse nutmine, mida vanemad tihti „jonniks“ nimetavad, tema liiasena tunduvad vihatunded ja igasugune muu käitumine, mida ema-isa kohaseks ei pea, on sisuliselt lapse appihüüd – mida jõulisem, seda hädalisem. Neis olukordades on harva abi rangest piiripanekust, kuigi ka piiride panek kuulub kindlasti lapsevanema ülesannete hulka. Arusaam, et vits, laks või ükskõik milline muu võimu kasutamise viis on suurepärane moodus lapse (või ükskõik kelle) mõjutamiseks, ei vasta tõele. Võim ei suuna kedagi oma mõtteviisi muutma, see sunnib korrigeerima ainult käitumist. Alati kui sundija või takistaja on keegi, kellel on suurem võim (ja lapsevanemal on reeglina suurem võim), valitseb oht, et tema nõudmine ei mõju veenvalt.
Põhjus on selles, et ükski käsk ei muuda meie vajadusi. Tundub paradoksaalne, kuid võimu kasutades kaotab vanem oma mõjujõu. Võimu kasutamine tekitab alati vastasjõu.
Nii ongi piiride panekus põhiküsimus mitte võim, vaid vastastikkused kokkulepped, mis sünnivad kummagi osapoole vajaduste leidmise ja nende rahuldamise kaudu. Kokkuleppeid ei saa sõlmida siis, kui laps on endast väljas või kui teie enda emotsioonid on kõrgel. Ses olukorras ei ole rääkimisest reeglina kasu. Tark on võtta asi jutuks siis, kui olukord on rahunenud. Lapsega rääkimise ja olukorra analüüsi ja selgituste andmise kõrval peaks kindlasti püüdma ka last kuulata.
Kuulamise all mõtlen sajaprotsendilist kuulamist: ma võtan selle aja, olen segamatult koos lapsega, ei räägi oma ettepanekutest ega arvamustest, vaid püüan igati last toetada, et ta oma mõtted välja saaks öeldud. Kaheaastase sõnavara pole veel kuigi suur, ent keskendumine lapsele, tõeline kontakt temaga korvab selle. Lohutamine, õpetamine, nõuanded, riidlemine, vaidlemine – need kõik ei kuulu tõelise kuulamise juurde, sest tekitavad lapses tunde, et teda ei mõisteta. Kui muudate sügava, kannatliku ja mõistva kuulamise oma suhte osaks, suureneb kindlasti ka usaldus teie vahel, sest laps tõlgendab seda nii: ma olen emmele tähtis, ta hoolib minust, minu mõtted ja tunded on talle olulised. Vahel me kipume unustama, et soe tuba, maitsev söök ja hulk mänguasju ei ole lapse arenguks piisavad. Selle kõrval on oluline märgata, kas ka lapse emotsionaalsed vajadused on kaetud. Lapse tegeliku probleemi ülesleidmine võib olla aegavõttev, kuid lapse tõelise kuulamise ja mõistmise kaudu on võimalik jõuda teile mõistmatu käitumise tuumani.

7 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.

1 lugeja arvab, et see vastus ei olnud abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!