Ma ei poolda laste karistamist - ei füüsilist ega vaimset. Tahaksin, et laps ise saaks aru, miks tema käitumine on vastuvõetamatu ning selleni proovin jõuda küsimuste ja dialoogiga.
Pisikese lapse kiitmine on ka mulle arusaadav, aga kuidas oleks kõige lihtsam aastasele ja nooremale selgeks teha, et tema tegevus ei ole heaks kiidetud. Näiteks pliidi näppimine (võib põletada saada), kaminapuude tassimine, nendega mängimine (võib saada pindusid, tuba prahti täis, kukub varba peale) jms. Olen ka tähele pannud, et pisikesed armastavad sõrmi teistele (lastele, täiskasvanutele, loomadele) silmadesse torgata. On näha, et see pole pahatahtlik, silmad liiguvad ja läigivad - eks nad uudishimust tahavad puudutada, aga samas on see ohtlik silmadele.
Kuidas saada lahti lapse hammustamise, näpistamise või küünistamise kombest?
Nii palju küsimusi - õnneks ei käi kõik küll mu enda lapse kohta, mõned on tuttavate emmede mured. Saan neid ehk aidata sel teel.
Nõustun Keeksi ja mõttemeistri mõtetega. Tõesti sellises vanuses laps käitub suuresti uudishimu ajel. Ta avastab maailma ja õpib läbi oma kogemuse. Puuhalg on kare ja sealt võib pinnu saada, pliidist õhkub kuuma jne. Vanemana me enamasti püüame ennetada lapse meile ebasoovitava tegevuse katseid, ütleme ai-ai ja vibutame näppu. Tahame ju oma väiksekesele parimat, et ta ei teeks endale haiget, et ta ei tassiks puid mööda tuba laiali, et pärast terve elamine sodi täis ei oleks jne-jne.
Sageli keelame last automaatselt - kasutame väga palju n-ö "EI-AI-keelt". Kõige esimesena soovitan küsida iseendalt, kas lapse antud käitumine on minu jaoks ok ja kui ei, siis miks... kas ma võiksin tema käitumist aktsepteerida (kas mul on aega pärast, et nt lapse järgi puusodi ära koristada, kas me võiksime koos uurida, mis seal kastis sees on jne jne).
Seda võime teha loomulikult olukorras, kus lapse käitumine ei ole ohtlik temale endale ega ka teistele.
Kuidas ohtlike olukordi ennetada, üks võimalus on kohandada keskkonda. Paneme pliidile ja kappidele lastelukud, tõstame kergesti purunevad asjad ja ohtlikud asjad lapse käeulatusest eemale. Kõike loomulikult ei saa ära panna, kuid saame väga palju ise selle eest hoolitseda, et lapsel oleks turvaline.
Mida teha aga siis, kui laps teeb ikkagi midagi sellist, mis ei ole aktsepteeritav. Hammustab, torkab näpuga silma, jookseb kuuma pliidi suunas. Sellisel juhul nagu ka Keeks ütles on väikese lapse puhul kõige parem anda nii häälega märku kui ka kehaga. Võtta lapsel käest kinni (mitte tugevalt, vaid kindlalt!) ja rääkida temaga mina-sõnumiga. "Kui sa niimoodi ringi jooksed, siis emme kardab väga, et sa saad haiget. Pliit on kuum." Hea on ka näiteks kükitada lapse juurde, võtta laps sülle. Sellisel juhul saate lapsega parema kontakti. Jah väikse lapsega on sageli nii, et ta võib seda tegevust uuesti proovida, siis tuleks mina-sõnumit korrata. Ärge unustage sealjuures ka last kuulata.
