Tere,
Mures olen oma peagi 4-seks saava tütre pärast. Veebruaris sündis meie perre poeg ja umbes kuu tagasi muutus tütre käitumine. Ta on hakanud lasteaias lapsi lööma ja tõukama. Lugesin juba enne poja sündi teie foorumeid ja samuti olen lugenud ka löömise kohta nõuandeid teie foorumites ja oleme püüdnud vastavalt ka käituda, aga paistab, et tema probleem hoopis süveneb pidevalt... Natuke tausta ka: pärast poja sündi hakkasime tegeleme temaga nö.teadlikult palju rohkem, on emmega koos aeg ja issiga koos aeg ja terve perega koos aeg. Tähelepanu saab ta väga palju (hakkasin mõtlema, et äkki selles ongi asi, et liiga palju? kuna tema käitumine paistab olevat läinud selliseks ülbemaks ja tähtsamaks). Kodus meil löömise probleeme pole, kui üldse midagi välja tuua võiks, siis sõnakuulmatus ehk. ntx ei taha ta aegajalt ise riidesse panna ja ei lase samas aidata ka. Siis ta istub maas kurjalt ja ei lase ennast puudutadagi. Püüan temaga kasutada mina-sõnumeid, peegeldada talle tundeid tagasi ja kõik see toimib enamvähem, aga probleem on just lasteaias käitumisega. Igapäev saan kasvatajatelt tagasisidet, mu laps jälle lõi või lükkas kedagi. Olen pakkunud ka oma lapsele võimalust koju jääda, aga talle meeldib lasteaias, ütleb et tahab mängida teistega. Minu küsimus on, et mida teha? olen päris suures ahastuses... oma koduaknast näen mis lasteaias toimub ja nägin , kuidas mu tütar lihtsalt lõi üht teist last (mingi sõnavahetus eelnes sellele) ja siis hakkas tal mütsi peast kiskuma). Kasvataja võttis minu tütrel seepeale varukast kinni ja nö lohistas ta eemale ja pani teise rühma õpetaja käe kõrvale jalutama.. olen lugenud foorumitest vastuseid sarnastele probleemidele ja mõistan, et pean varuma kannatust, aga äkki oskate mulle kogemusi jagada (k.a. sarnaste probleemidega lapsevanemad, kel sama mure aastaid tagasi) et kuidas teie jaoks asjad on lahenenud, kas olete lahti saanud probleemist, kuidas käitub teie laps praegu jne. Teisest küljest, kas mul on õigust lapsega kodus sama teema uuesti üles võtta? et kasvatajad pole rahul temaga käitumisega ja see teema uuesti läbi arutada? öelda, et ma olen pettunud, et ta jälle lasteaias teistele haiget teeb? kas ma võin tal keelata selle eest ntx õhtul lastesaate vaatamise? kas oleks õige teda lasteaiast üldse koju jätta mõneks ajaks? selle viimase osas olen väheke segaduses..Palun abi, teie kogemusi ja nõuandeid
Olete tütrele pühendanud piisavalt aega ja tähelepanu, kuid näib, et tal on ikkagi raske kohaneda muutunud olukorraga, väikevenna sünniga. Täiesti arusaadav - see ongi ju suur sündmus kõigile. Tunnete peegeldamine ja mina-sõnumid on kahtlemata väga head abimehed ja aitavad probleeme lahendada ja ka ära hoida. Ometi olete jätkuvalt mures, et tütar on hakanud teisi lööma ja vahel käitub ka kodus vastuvõetamatult.
Kindlasti on tütrele sellest suur abi, et saab koos olla nii emme kui issiga. Millest aru saada, et seda on liiga palju? Usun, et siis annab laps ise ka sellest märku, näitab initsiatiivi ja väljendab soovib omaette olla, olles seejuures muretu, heatujuline.
Küllap on lapse heaks enesetundeks oluline lisaks koosveedetud ajale ka see, kuidas koos ollakse, kuivõrd hea kontakt on, mida tehakse, mida räägitakse see loob emotsionaalses mõttes heaolu ja läheduse. Kui olete temaga koos, siis on hea võimalus koos ka arutleda, kuidas (lasteaia)päev möödus, mis oli tore, mis muret teeb. Ergutage teda rääkima, mida ise arvab nendest juhtumitest, kus läks nii pahaseks, et lõi kedagi, mis teda niivõrd häiris ja vihastas. Olete väga teadlik aktiivse kuulamise kasutamisest ning parimat viisi polegi, et teada saada, kuidas tütar end tunneb ja mismoodi need löömise tülid juhtuvad. Agressiivsus läheb ikka käiku siis, kui halb on olla ja oma negatiivseid emotsioone ei saa või oska teisiti väljendada. Sel juhul vajabki laps, et keegi ilma süüdistamata teda ära kuulaks ja mõistaks. Edasi võiks koos arutada, mida teinekord teha.
Asjale kasuks tuleb ka see, et arutleksite koos ka kasvatajatega. Mida nemad on märganud lapse käitumisega seoses, kuidas tavaliselt löömisele jt probleemide korral reageerivad, kas see on mõjunud ja mida veel võiks proovida. Võimalik, et lasteajas on olnud vähe võimalusi arutada kohe kui asjad juhtuvad, mis õigupoolest toimus ja laps jääb üksi oma segadusega ja vajab abi, et toime tulla, kui miski häirib, näib ebaõiglasena või tekib tüli. Lapse eemaldamisele peaks järgnema asjaosaliste ärakuulamine ja täiskasvanu selgitused, mis aitaksid last, õpetaksid probleemilahendamise oskusi. Sekkumine ei peaks kandma karistamise eesmärki (lohistamine?).
Olete märganud, et tütar on muutunud ülbemaks ja tähtsamaks. End tähtsana ja väärtuslikuna tundmine on iseenesest ju hea, seda tulekski toetada. Rahulolematus tekib muidugi siis, kui tähelepanu saavutatakse ülbusega või teistele halba tehes. Nüüd siis tuleks mõelda, kuidas tüdruk saaks sobival viisil end tähtsana, hinnatuna tunda ja seeläbi tunnustust saada. Tunnustust, tagasisidet vajab ta kindlasti ja väga konkreetselt välja öelduna. Pöörake erilist tähelepanu positiivsetele mina-sõnumitele (mul on hea meel, kui , mind rõõmustab väga kui sa jne.).
Ja lõpuks lisan veel, et eriti seoses pisipoja sünniga on kindlasti vaja ikka ja jälle ka tütrele öelda, et armastate teda.
