Mul on oma peagi 4-aastaseks saava pojaga raske just väljaspool kodu või võõraste inimestega. Ja just täiskasvanutega. Ta ei karda öelda koledaid asju võhivõõrastelegi inimestele, vaidleb vastu ja tahab alati teha seda, mida tahab.
Ma toon paar konkreetset näidet.
1. Külas on minu ema ja muid sugulasi. Laps on algul väga rõõmus, õnnelik. Siis hakkab rääkima ühe mänguasja ostmisest. Piirab mu ema, et kas sa ostad jne. Öeldakse, et praegu ei osta. Oota sünnipäevani jne. Laps saab vihaseks. Sealt edasi veel mõne asja peale vihastub (ise ütleb nii enda kohta ka). Et miks praegu ei minda temaga õue vms. Saab kurjaks, jonnib, lööb oma vanaema, karjub, et minge minema ja sülitab.
Ütleme, et vanaema saab haiget, meil on kurb ja paha, kui ta niimoodi käitub.
Aga tema raiub vastu, et on vihane. Ja see viha kestab tükk aega.
Selliseid situatsioone on varemgi olnud. Viin lapse tavaliselt teise tuppa ja ütlen, et rahune. Enne toast ei luba välja minna, kui on maha rahunenud. Olen ka vahel kurjaks saanud, kõvemat häält teinud.
2. On külas sugulaste juures. Ärritab kõiki oma käitumisega. Ütleb äädika lõhna kohta: vuih, vastik lõhn. Selle peale vanemad inimesed riidelevad: ei tohi nii toidu kohta öelda.
Ei ole nõus koostegevusega, näiteks pakutakse välja, et mõõdame sind laps ei taha. Sugulased solvuvad. Kui midagi lapsele ütlevad, siis laps teatab, et jää vait.
Jne jne
Ma ise leian, et laps ei peagi kõike tegema, mida täiskasvanud tahavad, aga samas sooviks, et ta käituks inimestega viisakalt. Nii ei oskagi ma temaga külas või külaliste juuresolekul enam käituda.
Kui me kahekesi oleme, saame mõistlikult tavaliselt hakkama. Püüan rääkida ja asjalikult asju ajada. Muude inimeste juuresolekul need meie reeglid justkui enam ei kehti. Igalt poolt tuleb ka õpetussõnu, õpetatakse mind ja last. Et ütle lapsele ikka karmilt ja muud taolist. Aga isegi kui talle karmilt öeldakse, ei saa teda allutada.
Mu jutt on päris segane ja muidugi olukord mitmetahuline. Aga vist siis põhiline küsimus oleks, et kuidas käituda lapsega suuremas seltskonnas? Kuidas kasvatada lapses viisakust ja sõbralikkust, austust teiste vastu?
Peate loomulikuks, et lapsel on omad tahtmised, kuid olete häiritud ja mures, kui koosviibimistel poeg ebaviisakalt käitub ja oma ütlemistega piinlikkust valmistab.
Kirjutate, et kahekesi olles saate kenasti hakkama, probleemid esinevad enamasti teiste juuresolekul. Võimalik, et väikemees tunneb end kahekesi olles turvaliselt ja rahulikult, kui aga on rohkem inimesi, võib see mõjuda talle pingeid tekitavalt. Seda enam, kui tal on mitmeid kogemusi, et just seltskonnas juhtub pahandusi ja saab riielda või karistada (nt teise tuppa viimine võib lapsele olla tõeliselt hirmutav ja ärevust tekitav pikaks ajaks).
4-aastastel lastel pole veel piisavalt enesekontrolli ega teistesse sisseelamise võimet, eriti neil, kellel on vähe koosolemise kogemusi grupis, seltskonnas. Sel juhul on täiesti loomulik, et tal on raskusi näiteks asjade jagamisega (maiustused, mänguasjad), järjekorras ootamisega (mängureeglid vms) ning ta võib ilmutada suurt kangekaelust ja trotsi. Tema minatunne on alles kujunemas.
Usun, et väikemees vajab eelkõige positiivset kogemust seltskonnas, s.t. kogemust, et võib olla ka tore ja rahulik ning ei pea kartma riidlemist, karistamist. See aga ei tähenda, et peaksite leppima poja ebaviisakustega.
Kuidas saaksite teda aidata? Kui laps ilmutab vastumeelsust, trotsi millegi suhtes peegeldage tema tundeid nii nagu Te temast aru saate. Näiteks: sulle ei meeldi selle toidu lõhn; sa väga tahaksid seda mänguasja; sa oled pettunud, et vanaema ei osta seda sulle kohe; sul on raske oodata, millal tuleb sünnipäev (see on 4-aastasel väga keeruline juba üksnes ajataju pärast); sa ei taha, et sind praegu mõõdetakse.
Need olukorrad on sellised, kus lapsel on omad vajadused ning ta üritab omal moel nende eest seista. Sageli aitab tal rahuneda ja enda turvaliselt tunda juba üksnes siis, kui ta kogeb, et teda mõistekase ja aktsepteeritakse. Tõepoolest, miks ei võiks laps öelda, et talle mõni lõhn vastumeelne on või et ta ei taha, et teda mõõdetakse?
Kui ta kogeb mõistmist, et pea ta ka protestist jätkama. Kui ta tunneb, et tema vajadusi austatakse, õpib ta austama ka teiste soove ja vajadusi. Kui temaga viisakalt rääkida ka siis, kui on pahandus, siis õpib ta ka ise viisakalt rääkima.
Kui ta aga käitub vastuvõetamatult, siis reageerige nii nagu on teie enda ehe tunne (mina-keel, st mõju teile). Näiteks ma olen pahane ja mures, kui sa vanaema lööd ja ta haiget saab.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et laps käitumist saab mõjutada ka karistamisi, riidlemisi, halvustamisi vältides. Kui laps väljendab trotsi või teisi negatiivseid tundeid, siis esmalt kasutage aktiivset kuulamist ning kui käitub ebasobivalt, siis reageerige mina-sõnumiga, kuid alles siis, kui laps on rahunenud ja suudab Teid kuulata.
Rõõmu ja toredaid koosolemisi.
