Vahel on kyll tunne, et olen JUBA kõigi oma kasvatusmeetoditega puntrasse jooksnud:S
mure siis selles, et viimasel ajal on laps väga jonnakaks läinud (2,5 aastane). Ma saan aru osalt ka miks, sest tõesti vahest on ette tulnud seda, et ma olen oma kannatuse kaotanud ja temaga rohkem riielnud, nurka pannud, ka tutistanud (jah kurjustage..tean, et nii ei tohiks, aga..)
aga vahest on tõesti mõistus otsas..näiteks siis, kui ta vaatamata meie korduvatele seletamistele IKKA tahab väikevennale näpuga hooga silma torgata, vastu lõget torgata . MIDA TEHA??
ma ju tahan samamoodi oma väiksemat lst kaitsta. ehk et ma ei saa lasta ju tal edsai toimetada kui ta nii teeb?
enamalt jaolt olen püüdnud siiski sõndadega seletada, aga no vahest kui ta mulle veel otsa vaatab ja siis nagu meelega sellist sja teeb, ajab harja punaseks ja saadan ta nurka ja nagu ytlesin ka varem - olen õrnalt tutistanud endal on pärast enda käitumise pärast kohutavad syymepiinad ja ma tean, et täiesit õigustatult, aga no aidake siis pln - mida ja kuidas pean käituma, et panna teda end kuulama, et ta teisele liiga ei teeks??
Ma tean, et lapsed teevad selliseid asju meiei reaktsiooni pärast. Aga tõesti..alguses me ei püüdnud kuidagi reagreerida sellele, vaid lihtsalt ellimineerida olukorra. Midagi oleme me järelikult siiski valesti teinud? Mida??
Selle tulemusena olengi märganud, et laps nati juba kardab, kui väiksem laps tema lähedal nutma hakkab, et siis kas ta saab nyyd riielda..
oehh...kahju kohe, et minu oskamatuse tõttu laps kannatama peab...
kas sellised asjad võivad talle nyyd eluks ajaks märgi hinge jätta? või annab veel asju muuta?? no see asi on tõeist selline viimase kuu pooleteise ajal arenenud..
Olete väga hea analüüsiga kirja pannud oma mõttekäigud, tuues ise välja oma käitumisviiside head ja vead. Ei ole vist olemas ühtegi lapsevanemat, kes saaks ausalt enda kohta öelda, et on ALATI järginud enda kasvatuse ideaali. Füüsilise sekkumisega loodavad vanemad kontrolli olukorra üle saavutada, mis on väga inimlik reaktsioon. See on reaktsioon, mida tarvitatakse siis kui tuntakse ennast abituna. Aga nagu te isegi kirjeldate on sellel selged negatiivsed tagajärjed see on pigem afekt kui efekt. See, kes füüsilist sekkumist kasutab vaevleb hiljem süü- ja häbitunde käes, see kes on selles olukorras vastuvõtja rollis tunneb alandust, hirmu. Seda kõike pole mul tegelikult vaja siin pikemalt seletada, sest Teie kirjas on see analüüs väljatoodud.
Eks lapse kasvatamine toobki endaga kaasa palju vastandlike tundeid (nüüd ja ka edaspidi) lapse kasvatamine on ka enda kasvamine.
Ebasoovitava tegevuse katkestamine on loomulikult see, mida peaks jätkama. Kuid püüdke mõista, mis võiks olla vanema lapse käitumise taga peituv sõnum. Kas see on kavatsuslik pahatahtlikkus, soov väiksemale liiga teha? Või hoopis uudishimu, soov suhelda, kontakti saada? Lastel ei teki iseenesest oskused, kuidas ühes või teises situatsioonis toimetada ta kas õpib need ise oma kogemuste (õnnestumiste ja ebaõnnestumiste) varal või talle õpetatakse neid. Üks soovitus oleks vanemale lapsele kannatlikult ja järjepidevalt näidata ja õpetada, kuidas te soovite et ta väikevennaga käituks. Kaldun arvama, et vanemal lapsel puudub kavatsuslik soov teha väikevennale haiget; huvi venna vastu on aga suur ... Sellises vanuses lastega on see häda, et neil puuduvad anatoomilised teadmised inimese kehast: silma ei tohi vajutada, on luud ja liigesed, mis võivad järgi anda mingis asendis jne. Lapsel puuduvad täiskasvanute jaoks elementaarsed ettekujutused ja teadmised, neil endal on veel väiksed kogemused aga maailm enda ümber on nii põnev Seega suhtlemine ümbritsevate väikeste ja suurte inimestega vajab õppimist ja õpetamist. Lisaks sellele, et katkestada need käitumised, mis pole kohased oleks mõistlik õpetada neid käitumisviise mida võiks ja peaks kasutama.
endal on pärast enda käitumise pärast kohutavad syymepiinad ja ma tean, et täiesit õigustatult, aga no aidake siis pln - mida ja kuidas pean käituma, et panna teda end kuulama, et ta teisele liiga ei teeks??