mul on 1.6 aastane poeg-ta läheb jube kiiresti mingi hästi tühise asja pärast närvi,noh näiteks kui ta ei saa midagi,mida ta ei tohigi saada nt telefon-ja siis ta hakkab kätega vehkima,jubedalt peksma ja asju loopima,viskab selili maha ja karjuma.et kui me oleme kuskil teiste seltskonnas siis hakkab ta teistele väikestele ja suurtele lastele haiget tegema-lööb.viimasel ajal on ta päris tihti hakanud öösel ülesse ärkama ja meeleheitlikult karjuma-emme,emme.tal on see "komme"ka et kui ta tahab teisele titale pai teha,siis enne seda peab talle ühe laksu vastu pead andma ja alles siis tehakse pai ja kalli-kalli.tänu sellele olen ise ka nii närviline,mõistus on totaalselt otsas.olen proovinud ju olla rahulik aga kui ta mul selliseid tükke teeb-ei oska enam???
1-3-aastastel lastel on tihti raske oma emotsioonidega toime tulla ja see on normaalne areng. Põhjus on selles, et lapse pidurdusprotsessid ajus ei ole välja kujunenud, samuti on tal keeruline ennast väljendada ja oma tunnetest aru saada. Samal ajal aga tekib mitmeid uusi tundevariatsioone ja kiirelt areneb mina-teadvus. Laps ei oska selles vanuses ennast teiste sussidesse panna. Ta ei saa aru, et teist lüües või hammustads teeb ta haiget.
Mõnel lapsel on see arenguperiood tormilisem, mõnel kujuneb rahulikumalt. Lapsevanema roll on aga õpetada lapsele oma tunnetega toime tulema ja neid ka nimetama. Kui laps ärritub, vihastub jne, siis võiks kasutada aktiivset kuulamist ja talle tema tundeid tagasi peegeldada. Näiteks ei saa laps mingit asja, mida ta väga tahab ja lööb vanemat või teist last. Aktiivse kuulamise peegeldus oleks sellisel juhul näitkes selline: "Sa oled pettunud, et sa seda ei saa", "Sa väga tahad selle asjaga mängida ja oled nüüd pahane, et sa ei saa", "See teeb sind tigedaks" jne. Nii õpib laps aru saama, mis temaga toimub. Lapse agressiivne käitumine tuleb alati lõpetada ja mitte lasta tal jätkata. Vahel aitab, kui laps sülle võtta ja rahulikult hoida. Seda eriti siis, kui ta väga endast välja on läinud.
Kui laps on rahunenud, siis anda talle lisaks mina-sõnumeid selle kohta, milline tema käitumistest teile ei sobi. Näiteks: "Kui sa mind lööd, siis ma saan haiget ja see teeb mind kurvaks", "Kui sa karjud, ei saa ma aru, mida sa tahad". Kui aga laps käitub vanemale vastuvõetaval moel, siis seda käitumist tuleb sama moodi mina-sõnumiga välja tuua. Näiteks "Mulle meeldib, kuidas sa oma asju teistega jagad. Ma olen sinu üle uhke".
Väga oluline on, et vanem jääb ise rahulikuks. Seda on muidugi siin foorumis kerge soovitada, aga päris elus raske teha Kuid ei maksa alla anda ja ehk aitab teadmine, et see on lapse jaoks suur enese tundmaõppimise periood ja mida rahulikumalt vanem aitab tal oma tundeid mõista ja uusi käitumisi õpetada, seda parem on lapsel endaga hiljem hakkama saada.
Kuid ei maksa alla anda ja ehk aitab teadmine, et see on lapse jaoks suur enese tundmaõppimise periood ja mida rahulikumalt vanem aitab tal oma tundeid mõista ja uusi käitumisi õpetada, seda parem on lapsel endaga hiljem hakkama saada.