Minu mehe sugulasel on 3 last. Mure on selles, et nende pere käib meil päris tihti külas ja lapsed teevad, mis aga pähe tuleb. Alati kui nad tulevad mõtlen hirmuga, mida nad jälle ära lõhuvad, milline kaos seekord valitseb peale nende äraminekut, kui palju pean koristama jne. See kui mina neile ütlen või keelan mõjub umbes sekundiks. Nende oma vanemad aga justkui ei panegi tähele oma laste käitumist.
Kindlasti on selline situatsioon keeruline. Ei tahaks ju sugulastega riidu minna, aga samas nii edasi ka ei saa. Esmalt võiksid siiski läbi mõelda, et kas sa saad muuta enda suhtumist nende sugulaste külaskäiku. Võibolla on võimalik asjad, millede lõhkumist eriti kardad, ära panna selle külaskäigu ajaks. Või lukustad vajadusel magamistoa ukse ja ütled lastele, et sa ei taha, et nad seal mängiksid. Kui neid võimalusi läbi kaaludes, siiski avastate, et te ei ole mingi hinna eest valmis muutma ennast, vaid tahaksite, et sugulaste lapsed aktsepteeriksid külas olles teie nõudmisi, siis tuleks seda kindlasti sugulastele ka teada anda. Enesekehtestamine sellises situatsioonis on keeruline, kuid mitte võimatu. Ja mida varem sellega algust teha, seda tõenäolisem on, et sinu nõudmistega arvestatakse ja oma lastele tehakse kindlad reeglid külas olekuks.
Anna teada oma murest sugulastele – räägi vanematega ausalt, kuid püüa neid mitte süüdistada (a´la , et lapsed on kasvatamatud, ei kuula kellegi sõna jne.). Sinu sõnum neile võiks olla pigem midagi sellist: “Ma tunnen end väga halvasti, kui lapsed hüppavad meie abieluvoodis või mängivad peitust, peites end meie riidekappi ja ajades segamini meie riided. Muutun siis närviliseks, sest muretsen, et voodi võib katki minna või ma pean pärast hakkama uuesti riideid riidekapis korrastama.”
Püüa seda öelda nii, et see ei tunduks sugulastele nn. “peale hüppamisena” vaid pigem siira tahtena lahendada koos sugulastega see probleem. Vastastikuse lugupidamise korral tekib ka neil soov leida mingi lahendus sellele, mis teid häirib. Juhul kui tekib vastupanu, ehk kui sugulased annavad mõista, et teie muretsemine on täiesti asjatu ja nemad ei näe üldse probleemi, siis rõhuta, et te näete asja teistmoodi ja teie piirid ja tavad on natuke erinevad kui sugulastel. Ole valmis ära kuulama ka nende põhjendusi, kuid jää siiski endale kindlaks ja väljenda oma vajadust ning ka soovi see probleem nii lahendada, et see oleks vastuvõetav teile kui ka sugulastele.
Edu soovides,
Ly Kasvandik
Gordoni Perekooli koolitaja
