Minu mure seisneb selles,et minu 2.8 aastasest pojast on saanud üks kiuslik väike poiss.2 kuud tagasi alustas ta lasteaiaga tutvumist,nüüdseks on ta seal olemisega harjuńud või harjumas.Aga sellest ajast kui ta hakkas aias käima,on ta väga muutunud.Ta kiusab igal võimalusel oma 2 aastast onutütart kes käib temaga ühes rühmas.Igal hommikul viin ja toon oma poja ja tema onutütre ja tädipoja lasteaiast,ja see kiusamine saab alguse juba varahommikul.Kiusamine ise näeb välja selline:kül ta tõukab väiksemat kui ta mööda läheb,kül ta tutistab teda ja nii edasi.Olen rääkinud ka tema kasvatajatega,ning samasugune on ta ka lasteaias.Peale kiusamise on tal ka sõnakuulamisega tõsiseid probleeme.Olen temaga sellest rääkinud ikka ja jälle,kuid tulemusi pole näha.Ise pooldan laste mitte füüsilist karistamist,aga mõistus on otsas,sest tundub et rääkimine sellele poisile ei mõju.Ning lasteaed ja poisi vanaema tahavad et kasutaksin karistamist.Aga käed kohe ei tõuse seda laksu või vitsa andma.Mida peaksin kül tegema?Sest kaalun juba poisi lasteaiast ära võtmist,kuid see pole ju probleemi lahendamine.
Eelnevalt kirjutu lühidalt kokkuvõttes: lapse lubamatu käitumisele on parim reageerida mina-keeles, mis peaks sisaldama lubamatu käitumise kirjeldamist, kuidas see käitumine mind häirib ja mina ma tunnen (nt kui sa mind lööd, siis saan haiget). Vahel otsest mõju endale ei ole, nt kui laps lööb kedagi teist, siis sobiks ka nt nii: mulle ei meeldi, et sa teisi lööd, ma ei taha, et sa teistele haiget teed vms. See oleks vaid üks osa kogu probleemist. Palju olulisem on püüda aru saada, mis lapses toimub, mida ta löömise kaudu väljendab ja selleks on vaja last aktiivselt kuulata. Aktiivse kuulamise sisu oleneb palju konkreetsest olukorrast. Näiteks: ma näen, et sa oled pahane .... , sulle ei meeldinud ....., said kurjaks ... vms. (vt ka Suhtlemsioskuste KKK) . Aktiivse kuulamise mõju seisneb selles, et see aitab lapsel verbaliseerida seda, mida ta veel ei oska ja seetõttu lähevadki käiku teiste kiusamised ja agressiivsus. Laps vajab eelkõige seda, et keegi mõistaks, mida tema vajab ja tunneb.
Kui aga on põhjust arvata, et lapsel on raskusi kohenda lasteaiaga või muuda muutustega, olla emast eemal, siis saab last aidata nii, et pakkuda eelkõige seda, mida ta vajab, et end turvaliselt tunda või kohaneda muutustega. Oluline on mõista seda, et kui laps lööb või kiusab, siis pole ta mitte halb laps ja ta tunneb end halvasti. Ta ei ole selles süüdi, et vajab emmet, kindlustunnet või mistahes muud, et end paremini tunda ja seetõttu ei aita tema karistamine.Ta vajab, et keegi mõistaks tema vajadusi ja enesetunnet, looks talle võimalusi end hästi ja turvaliselt tunda. Selline suhtumine peakski olema reageeringu aluseks, et laps saaks löömisest loobuda.
