Nii,vaataks siis kas keegi oskab mulle head nõu anda.
Poiss mul kohe varsti kolmene.Veebruaris saab.Ja viimased 4 kuud äkki,on täiesti mõistmatult käitunud.
Ma ei liialda,kui ütlen et ennem ta oli hästi tubli laps.Paljud imestasid ja kadestasid,et sul nii tubli ja sõnakuulelik laps.Ja nii asjalik.Nii aga meil ka teine laps tulemas perekonda.Paari nädala pärast.Ma tean,et see mõjutab mu last.ja kindlasti on veel palju pisemaid asju mis talle mõjuvad aga kui hakkaksin kõigest rääkima,läheks kiri liiga pikaks.
Ja ühesõnaga mure siis siesneb selles,et mina enam oma lapsest jagu ei saa.Ta ei kuula sõna,ta on väga väga tige.Ta teeb haiget oma mängukaaslstele.Lööb ja sülitab.
Loobib oma mänguasju ja teeb neid katki.
Alguses kui see hakkas,olin muidugi tige.riidlesime mehega temaga üsna palju jne.Sai ka laksu ja tutsitada.Olen siis nüüd üritanud rahulikuks jääda ja heaga hakkama saada.Räägin taga ,seletan ära mis paha ka mis mitte.Ei lähe närvi.Ja ei karju.Aga kui palun tal midagi teha,ta ei kuula ja üsna tihti lihtsalt naerab mulle näkku.Olen siis nagu katkine plaat.Korrutan ikka jälle ja jälle,et palun tee seda või palun ära mine sinna jne......Huvitav kas keegi oskab öelda,millal see heaga kasvatamine siis oma tulemusi näitab?Aasta pärst,kahe,kümne?Kaua ma pean mängima katkist plaati ja omaette rääkima.Õues näiteks ei ole üldse võimalik käia.Lihtsalt 10 minuti teed kõnnime meie 2 tundi,sest ta lihtsalt ei tule edasi või siis on niii niii palju huivtavat tee ääres mida uurida.Ja kui ilusti ütlen,et tule läheme nüüd edasi kah,ei kuula ta mind.Ja siis ütlen seda kuskil 10 korda järjest,sest riielda temaga ei taha ja karjuda,ei pea seda õigeks.
Et siis nagu,mul küll jõle häbi tunnistada aga ma ei saa jagu oma 3 aastasest lapsest.Vahel on ka paar helgemat päeva kus ta tõepoolest mu sõna kuulab aga need kui kuuvarjutus.Oskab keegi mulle nõu anda?
Küllap pole Te ainus, kes oma 2-3 aastase mudilasega kimpus on. Sellepärast ei peaks üldse häbi tundma Lisaks saan Teie kirjast aru, et olete targu talitanud ja jätnud pahandamise ja karistamise. See võib tõesti asja ainult hullemaks ajada. Muidu laps õpib Teie pealt just seda agressiivset käitumist ja arvab, et nii on ok.
Teie laps on sellises vanuses, kus ta avastab enda mina. Ta tunneb ennast maailma keskpunktina ja teiste inimeste vajadustest ja soovidest võib tal olla raske aru saada. Ja nagu Te ise ka ütlesite, teeb ilmselt uue tita saabumine asja veidike keerulisemaks. Oma segaseid tundeid elab laps välja just agressiivselt. Kui frustreeritus suur, siis tulevad appi käed, mõnel lapsel isegi hambad.
Ja mida siis ikkagi teha? Esimene asi, mida võiksite proovida, on lapse aktiivne kuulamine. Kui ta hakkab mingeid tujusid näitama (vihane, jonnakas jm), siis ei ole mõtet talle seletama hakata, kuidas tuleb käituda. Parem peegeldage lihtsalt lapsele tema tundeid tagasi. Näiteks: "Sa oled pahane", "Oled tige" jm. Sel hetkel tuleb muidugi saada lapsega kontakt ka. Vahel on tigedushoos lapse tähelepanu päris keeruline saada, aga proovige saada temaga pilkkontakt ja ka võtta tal näiteks käest või ümbert kinni (kui ta laseb). Kui Te ise jääte sel hetkel rahulikuks ja ei hakka seletusi jagama, siis võib ka laps rahuneda. Proovida tasub kindlasti.
Kui laps lööb teist last, võiksite selgelt väljendada oma rahulolematust. Abi ei ole ütlemistest nagu "Ära löö!", "Ei tohi", "Lõpeta!" jm. Proovige mina-sõnumit - "Mulle ei meeldi löömine", "Olen kurb, kui sa haiget teed". Peamine on see, et ütlete, kuidas Teie ise tunnete, kui näete oma last teist last löömas või sülitamas. Kui hääletoon on ka konkreetne (mitte kuri), siis jõuab see sõnum ehk kiiremini kohale.
Sama nipp võib toimida kui palute tal midagi teha. Öelge lapsele, miks Te tahate et ta midagi teeb ja kuidas tunnete. Enda emotsioonide väljendamine sõnades õpetab lapsele iseenda tunnetest arusaamist ja nende väljendamist sõnade, mitte kätega. Näiteks "Ma tahan nüüd edasi minna, sest mul hakkavad siin seistes varbad külmetama ja see on paha tunne". Või "Kui asjad on maha visatud, siis ma pean palju vaeva nägema neid üles korjates. Ma olen sellest tüdinenud". Muidugi võib juhtuda, et laps ei oska ennast veel nii hästi teiste sussidesse panna, kuid pikapeale ta õpib ka seda (eriti siis, kui Te räägite kuidas ennast tunnete).
Ja veel üks mõte, mis mul Teie kirja lugedes tuli. Kui juhtuvad olema need "kuuvarjutuspäevad" kus asjad sujuvad, siis kasutage võimalust ja tunnustage Teile sobivaid käitumisi. Näiteks kui laps tuleb Teiega kaasa kui olete palunud, võiks öelda "Mul on nii hea meel, et sa minuga kaasa tuled ja ma ei pea ootama. See teeb mind rõõmsaks". Peamine on muidgi sõnumite siirus. Eks Te ise tunnete enda sees ära selle õige tunde, mida võiks lapsele väljendada. "Tubli laps" ja "hea laps" ei ole pooltki nii mõjusad, kui vanema konkreetsete tunnete väljendus
Loodan, et mõni neist nõksudest toimib.
Jõudu soovides,
Kadri Järv
Gordoni Perekooli koolitaja
Lisaks saan Teie kirjast aru, et olete targu talitanud ja jätnud pahandamise ja karistamise. See võib tõesti asja ainult hullemaks ajada. Muidu laps õpib Teie pealt just seda agressiivset käitumist ja arvab, et nii on ok.