Kui lapsel ei luba midagi sellist teha, mida ta parasjagu sooviks, siis laps lööb. on selgitatud, et lüüa ei tohi, löömine on paha. Et ema saab haiget. Oleme mehega ka välja mõelnud karistuse, et kui lööb, siis läheb nurka, mõtleb oma teo üle järele. Või siis paneme lemmikmänguasja vaateväljast eemale.
kas oleme liiga karmid vanemad? mida teha kui 3 aastasel tulevad sellised hüsteeriahood peale, kipub lööma ja asju loopima?
meie ravisime oma 1a7k selle kombe välja. Kui lõi, siis võtsime lihtsalt käest/jalast, millega löödi kinni ja selgitasime rahulikult, et kui lööb, siis saavad teised haiget. Haare oli kindel, aga haiget ei teinud.
samuti oli tal komme süles istudes peaga tahapoole peksma hakata. Korra sain lõua üpris paiste sellisest ootamatust löögist. Siis oli asi lihtne, juuksed "jäid emme käe külge kinni". Nii kui peaga peksis, panin käe ette, kui see ei lõpetanud peksmist, võtsin lihtsalt juustest kinni selgitusega, et emme käe külge jäävad juuksed kinni. Paar korda "jäid kinni" ja oligi paha komme välja koolitatud.
Kolmeaastasel lapsel on juba oma minatunnetus. Üheks inimesi iseloomustavaks teguriks on tunnete olemasolu. Samas peab väikelaps alles õppima nii oma tunnetest arusaamist kui nende väljendamist teisi kahjustamata. See on pikaajaline protsess, milles laps vajab vanemate armastuse ja kannatlikkusega osutatavat asjatundlikku abi.
Lastekasvatus on eelkõige enesekasvatus. Laps omandab suhtumised ja käitumisviisid eelkõige selle läbi, kuidas me ise käitume, mitte, kuidas me teda õpetame. Seega on oluline panna tähele enda reaktsioone ja käitumist. Esmatähtis on oma tunnete valitsemine ja sõnaline väljendamine, et mitte lüüa, tutistada jms. Kellelt Teie laps on löömiskombe õppnud?
Hea, et püüate lapsele näidata, et löömine on valus. Lapseni peab jõudma mõistmine, et tema teol on teisele soovimatu tagajärg. Et öeldu oleks selgem ja mõjusam, oleks kasulik rääkida mitte kolmandas isikus (emal on valus), vaid selges mina-keeles, st. esimeses pöördes: mul on valus, kui sa lööd. See peab olema öeldud selgelt, kindlalt ja veendumusega, et see toimib.
Vajadusel (kui laps püüab vaatamata mina-sõnumile üha uuesti lüüa) tuleb lapse käsi õrnalt, kuid kindlalt kõrvale juhtida või sellest lihtsalt kinni võtta ja tegevus katkestada, liikuda koos lapsega veidi eemale.
Tähtis on märgata, mis eelnes lapse reaktsioonile ning sõnastada lapses hetkel mässavad tunded.
Nt.: Sa solvusid, et ma sul sellega mängida ei luba. / Sa oled kurb, et ma seda mänguasja ei osta./ Sa oled pahane, et ma…
Selline n-ö. tunnete peegeldamine aitab lapsel mõista oma reaktsioone ning vabaneda tekkinud pingest. Samuti aitab see lapsel ajapikku leida oma tunnete väljendamiseks sõnad, nii kaob ka vajadus löömise järele.
Oluline on, et iga inimene seisaks enda eest, mitte nii, et keegi pereliikmetest lihtsalt naeratab selle peale, kui laps talle haiget teeb ning teised siis kõrvalt seletavad, et nii ei tohi, sest tal on valus. See ei anna soovitud tulemust, pigem paneb last üha uuesti seda piiri proovima.
Lihtsalt nurgasolemine ei aita nii väiksel lapsel mõista ega seostada toimunut ning kui see mõjub karistusena, ei tee olukorda paremaks, vaid pigem süvendab trotsi ja vastuseisu. Vältida tuleks ka sina-keelt, st. lapse süüdistamist, sildistamist jm. kastutuid ning last halvustavaid pöördumisi.
(Vt. Th.Gordon “Tark lapsevanem”
Olen kindel, et soovite oma lapsele parimat. Kannatlikkust ja järjekindlust tegutsemisel!
