Mida siis teha, kui jõud ikka enam üldse peale ei hakka. Poiss teeb, mis tahab. Haugub vastu, sõna ei kuula. Kusjuures ma ei ole üldse tänitaja tüüp, kuna kogesin seda päris palju oma lapsepõlves, ja püüan oma suhetes seda teadlikult vältida, samuti jäiku kasvatusmeetodeid. Nüüd aga ükskõik kui rahulikult ja kui tavalise asja puhul talt abi küsin, ikka saan vastuseks: ma ei viitsi! Ah, mul savi! jne. Mõtlesin täna tõsiselt, millega ma olen siis hakkama saanud, mida valesti teinud... mul on juba tunne, et mulle ei meeldi enam see inimene, kes temast on saamas... arrogantne ja ülbe... aga ta on ju minu poeg!!!!
saan aru, et see ei ole sulle üldse kerge taluda selliseid vastuseid peaaegu täiskasvanud pojalt.
Sa ütled, et see ei ole nii olnud kogu aeg. Millalgi toimus muutus.
Kuid see siiski on kestnud juba piisava aja, et sinu kannatus hakkab katkema.
Viimane aeg on oma tunnetest pojale ka märku anda. Kui aga pojal on midagi juhtunud, mille tulemusena ta nii käitub, siis ole valmis, et sinu tunnete väljendamise peale, võid sa vastu saada tugeva negatiivsete tunnete puhangu. Sellisel juhul katsu siiski poega kuulata ja mõista, mis mure temal on, miks ta nii käitub. Abi võib olla lausest või küsimusest nagu " Minu jutt pahandab sind.." või "Sind häirib, et räägin sinuga sellel teemal.."
Kindlasti väljenda mitte ainult oma negatiivseid tundeid poja käitumise suhtes, vaid ka siiralt oma püüet seda probleemi üheskoos lahendada.
See aitab kaasa üksteise mõistmise tekkimisele ja ka pojas soovi tekitamisele seda probleemi lahendada.
Hea Gertu, Olen ise midagi taolist üle elanud. Oledki väga raskes olukorras. Poiss käitub täiesti talumatult sulle ja positiivsed tunded järjest vähenevad sinus tema vastu. Kõige raskem on see sellepärast, et suure tõenäosusega tajub ta seda sinu mitteverbaalsest käitumisest.
Sa ei suuda seda varjata. Seega täielik nõiaring. Mida kehvemini ta käitub, seda halvemini sina ennast tunned ja see paistab talle kätte ära. Ta tajub, et sa ei aktsepteeri teda sellisena nagu ta on ja see paneb teda veelgi halvemini käituma.
Nõiaringist välja astuma peab ikkagi täiskasvanu. Ja see on väga raske ja tähendab tõsist tööd endaga. Kui sa seda ei ürita, siis ei taastu soojad suhted teie vahel kunagi. Jääd vaid ootama, et ta iseseisvaks saaks ja kodust lahkuks. Väliselt võibki kõik olla OK, vaevalt, et see sind rõõmustab.
Oluline on teha midagi sellist, et ta hakkaks mõistma oma kõhunahaga, et sa aktspteerid teda sellisena nagu ta on. See on raske.
Lugedes seda foorumit,tundsin ära iseenda mure.
Vastus on siin küll pealiskuadne,olen ise proovinud läheneda üht-kui teistpidi ,aga kasutu.Poiss vastab, et saab kõigest aru ja muudab ennast,kuid ikka ei ole muutusi.Minu arvamus ,ega teismeline ei muudagi ennast kui ta ise seda ei taha.Sundida kedagi ennast muutma-ei saa.Kahju.
tere! mina võtsin enda juurde elama ühe probleemse lapse, kelle vanemad olid unarusse jätnud... ka tema saab kohe 17. ma tean, et olukord on erinev, aga kas te olete teda viimasel ajal lihtsalt kallistanud ja öelnud,et vahet pole, mida ta teeb või kuidas käitub, kallis on ta ikkagi... minul soovitas mu ema nii teha ja see tõesti mõjus.. alguses oli ta ehmunud, aga kui nägi, et käitun loomulikult ja tema pahandusest numbrit ei tee, rahunes ja nüüd on tunduvalt püüdlikum. üleüldse olen märganud, et vanemad ei hellita oma lapsi enam üldse, lastel pole aimugi, kui asendamatud nad tegelikult on. te, vanemad, ei usu, aga laste maailm on tänapäeval väga julm. ma ise olen alles hiljuti kõike läbi elanud(olen23)
hoidke omi lapsi, andke neile teada, kui kallid nad on ja toetage neid, sest kui nad ka kodust toetust ei saa, ei saa nad seda kusagilt....
ma viimase külalisega väga nõus...
hellust on vaja kõigil, isegi neil hilispuberteetikutel, kes paistavad mitte millestki hoolivat.
Samuti soovitaks ma siirast isiklikku suhtlust
Oled sa kunagi rääkinud oma lapsele, mis sulle meeldib? Teab ta, mis on su lemmikmuusikastiil...lemmiksöök...millest sa unistad...millist tööd sa teha tahaks? Teiste täiskasvanutega sa seda jagad ju mingil määral, miks mitte siis oma lapsega....
See vastus on küll kõigile teismeliste (ja mitte ainult) vanematele, sest Gertu kirjutas ju juba kevadel. Loodetavasti on tal nõuannetest abi olnud ning suhted pojaga lähenenud.
Olen kahe fantastilise poja ema, kellest üks on teismeline ja teine hakkab kakskümmend saama. Loomulikult on nendegagi muresid olnud ning mina küll ei tea, kuidas ma ilma Gordoni perekooli oskusteta hakkama oleksin saanud, nõudlik ja kergesti ärrituv nagu ma olin. Perekooligi läksin seepärast, et tajusin, et kuigi hoolitsesin laste eest nii hästi kui oskasin, puudus mul nendega hingeline side. Mõistsin, et selliselt jätkates võin oma lapsed kaotada. Miks pidanuks nad suureks kasvades ja oma elu elades tundma huvi minu vastu, kui oleksime üksteisele võõraks jäänud. Õppinud kuulama, jõudsin ka oma lasteni. On hämmastav, kui palju saame inimestest teada, kui vaid oskame kuulata. Lapsed aga kasvavad inimeseks just omavahelistes suhetes. Sellest, kuidas meie, täiskasvanud, neid näeme ja peegeldame, kujuneb kasvava inimese mina - pilt ja enesehinnang. Kuid pahatihti on saadavad peegeldused ühekülgsed (rahulolematus) ja/või kõveriti. L Ruskovska toob raamatus "Kuidas teha last õnnetuks" ilmekalt esile, kuidas meie harjumuspärased kasvatusviisid tegelikult lastele mõjuvad.
Nõustun eelkirjutajatega, et lastel pole sageli aimugi, kui kallid nad tegelikult oma vanematele on, sest vanemad ei väljenda seda ei oma sõnade ega olemusega. Paljud ärevushäired on alguse saanud lapsepõlve hirmudest ja murest, et ei olda oma vanematele piisavalt hea laps.
Tegelikult palus mu teismeline poeg, et ma ütleks lastevanematele, et nad toetaks oma lapsi ja annaks neile teada, kui kallid nende lapsed neile on, sest lapsed saavad sellest tohutult palju toetust ja jõudu. Tema koges hiljuti omal nahal, kui palju kergem oli raskustega toime tulla, kandes endas teadmist, et vanemad armastavad teda probleemidest hoolimata.
Vanematele, kes on Gertuga sarnases olukorras, soovitan vaadata oma last sel moel, et probleemide tagant tuleks esile laps ise. Ja siis rääkida lapsele ka, mida tema olemasolu teile tähendab.
Igal päeval võiks korraks aja maha võtta, et tunda endas tänulikkust võimaluse eest olla lapsevanem. Elu ise on teie hoolde usaldanud midagi harukordset: kasvavad ja arenevad isiksused - hindamatu varanduse! Jah, teismelised vajavad iseseisvust ja eakaaslastest sõpru, kuid nad vajavad oma otsingutel ka teejuhte - elukogenud kaaslasi, kes lihtsalt ei õpetaks ega keelaks, vaid elaks ise nende väärtuste järgi;kes märkaks ja mõistaks; kuulaks ja oskaks öelda nii, et see kastab ja kasvatab, mitte ei närvuta.
On tõesti huvitav arutleda noortega elu üle. Kurb oleks, kui omavaheline suhtlus piirduks küsimiste, keelamiste ja pahandamistega.
Mida varem oma lastega inimlikke kontakte arendada, seda nauditavamad on nende teismelise - aastad. Ja teismelisus ei lõpe 17 eluaastaks. See kestab erinevates variatsioonides veel mõnda aega. Ning kõik me oleme kohanud inimesi, kes pole saanud olla noored õigel ajal ning siis käituvad kogu ülejäänud elu justkui teismelised.
See jutt sai nüüd küll filosoofiline. Kuid rõõmuga kinnitan, et kõik praktilised soovitused on seniste kirjutajate poolt juba välja toodud.
Lõpetan K. Gibrani sõnadega: "Andke neile oma armastus, mitte oma mõtted. Sest neil on oma mõtted."
Olen oma 13 aastase poja juures märganud tõesti seda, et kui me temaga mõnikord avameelselt igasuguseid asju arutame,olgu selleks hingemured ,tänapäeva noorte huvid,tüdrukud ,poliitika või mis iganes,siis päris jupp aega peale sellist vestlust suhtleb ta minuga kuidagi teistmoodi, avatumalt.Tekib tunne, nagu me mõistaksime teineteist paremini ning ta unustaks juskui tükiks ajaks oma teismeea tujutsemised ja käitumismoodused.Sellised vestlused,ma arvan,tekitavad temas tunde,et ma pean teda endaga võrdseks.
P.S Aga mis teha siis,kui sellise jutuajamise lõpp kujuneb lapse poolt "väljapressimiseks",umbes nii, ta näeb,et ahaa,nüüd on paras aeg küsida ,kas saaks omale seda või teist.Tihti lõpeb see riiuga,sest laps ei lepi sellega kui ma talle sellegipoolest keeldun mingit asja ostmast,muretsemast. :
Sellisel juhul katsu siiski poega kuulata ja mõista, mis mure temal on, miks ta nii käitub. Abi võib olla lausest või küsimusest nagu " Minu jutt pahandab sind.." või "Sind häirib, et räägin sinuga sellel teemal.."
: