10 Aastane poeg suudab järjekindlalt tigedaks ajada ja usaldust kuritarvitada.Oli meil kokkulepe, et kui teeb ühe kodutöö ära ,siis ta saab sõbra juurde minna. Niisiis, tuli ta minu juurde ja väitis , et töö on tehtud. Kuna ma kontrolima ei saanud kohe minna ,siis uskusin teda pimesi ja lubasingi minna .Kui ma siis hiljem läksin vaatama selgus et ta oli mind petnud ja pool tööst oli tegemata .kuigi ta selgelt ütles ju et on tehtud.Sellised asjad tekitavad suurt pahameelt ja tunnet et laps justkui provotseeriks . Ja seejuues juhtub nii kogu aeg. Ma mõtlesin, et karistan teda vitsa andmisega aga kaua siis niigi võib .Palun head nõu!
Väga tuttav olukord.Aga seda ütlen küll,et vitsa andmine ei too lahendust teie probleemile.Vaja oleks rahulikult rääkida ja milleski kokku leppida.Karistamine toob ainult trotsi ja viha.Aga katsu sa elada kui kogu peres on pinged.Võimalik,et mõtled -üks järjekordne targutaja aga ei ole nii.Omal poeg 14 aastane ja olid ka samad probleemid.Üle saime neist.Kuidagi iseenesest lahenes see olukord.Head kannatust on vaja.Loodan,et ka teie probleemid lahenevad peagi aga seniks soovin rõõmsat meelt ja kannatust -pahandamine ei vii sihile.
Vits ikka viimane abinõu, aga tundub, et valejutu rääkimisele pole järgnend tulemust, mis paneks järgi mõtlema. Kui ajab käojaani, siis võiks alustada boonuste ärajätmisest, nt. kasvõi ei saa sõbra juurde nädalakese (katseaeg) või kuni end parandab. Aga rahulik selgitus ka juurde, et aru saaks, mis on mille pärast.
Mis teeks mina selliste pretsedentide peale, kui pole võimalik kohe kontrollida: teinekord, kui ütleb, et õpitud ja vaja minna, ütlen, et kuna ta on usaldust niipalju kuritarvitanud, peab nüüd ootama, kuni mul on võimalik õppetükid üle kontrollida. Olenevalt olukorrast ei pruugi ju seda serveerida sadismina - ka kodus omaette saab leida huvitavat tegevust, kasvõi raamatuid lugeda .
Te olete õnnetu oma 10-aastase poja käitumise pärast.
Kirjutate, et jätkuvalt suudab poeg teid tigedaks teha.
Siit järeldan, et selliseid olukordi, kus poja käitumine teid vihastab, on olnud päris palju. Olete lootnud, et tema käitumine muutub, kuid kõik on ikka endine.
Selles vanuses (9-10a.) toimub lapse hingeelus mitmeid muutusi. Nende käitumisest arusaamine on keeruline, kuid nad vajavad just vanemate suuremat tähelepanu ja mõistmist. Seega, soovitan siiski püüda rahulikult ja sõnadega olukordi lahendada, mitte kasutada karistamist ega vitsa. Need võivad teha lapse jaoks niigi keerulise eluperioodi veelgi raskemaks.
Üks pikem jutuajamine antud situatsioonis, kus laps on oma koduste tööde tegemise kohta valetanud, aitab kindlasti rohkem, kui vitsaga karistamine. Öelge pojale, millise tunde tekitas teis tema käitumine ja julgustage teda rääkima, mis võis olla tema käitumise taga.
Näiteid, kuidas selliseid sõnumeid võiks öelda, leiate kindlasti hulgaliselt ka siit Perefoorumi kirjadest.
Usaldusväärse õhkkonna loomine teie ja teie poja vahel on siinjuures väga oluline. See aitab ka edaspidi kaasa sellele, et poeg oleks valmis teiega sõlmima kokkuleppeid, mida ta ka tegelikult täidab.
Samas, veelgi tugevama kontrolli kehtestamine tema tegevuste üle, võib teda panna veelgi rohkem mõtlema, kuidas nendest asjadest kõrvale hiilida.
Kuigi selles vanuses laste kriisidest on vähe kirjutatud, siis ehk aitab natuke paremini mõista 10-aastaste hingeelu artikkel ajakirjast "Pere ja Kodu", mis peaks avanema selle lingi alt http://www.perekodu.ee/53732
Soovin, et säilitaksite oma pojaga sooja ja usaldusväärse suhte ega lõhuks seda karistuste määramisega.
Pärast üht pahandust ja valetamist sain isalt peksa. Enne thti mulle selgeks, et just nimelt valetamise, mitte pahateo pärast. Siiamaani meeles. Ja õpetus kogu eluks.
Üldse olen isalt saanud 2 korda nahutada, ka teine kord oli täiesti põhjendatult.
See niu-niu-niu "räägi lapsega" võib väga hästi toimida teoorias, aga kuna lapsi on nii palju ja nad on kõik nii erinevad, siis mõnele võibki ainult vitsahirm aidata. See ei pea tähendama muidugi igapäevast nügimist-togimist.
.