laps varastab ja valetab. heast ja halvast, õigest ja valest nii-nii-nii palju räägitud. tegemist poisiga (11 a). suur laps ja peaks ammu asjadest aru saama. tulemust ei mingisugust. kas vajan psühholoogi abi?
Minu poeg küll tunduvalt noorem, kuid meid saadeti samasuguste asade pärast psühhiaatri juurde. Psühholoogi sai oma aasta proovida ja sellest abi polnud.
psühholoog ja psühhiaater küll, aga tuleks analüüsida ka kodust elu lapse seisukohast, ehk tal on millestki hingeline puudus? (NB! analüüsimine ei tähenda, et vanem peab end süüdistama ja laitma, keegi pole jumal - samas igaüks saab teatud määral muuta oma käitumist)
Olete mures oma lapse käitumise pärast.
Ja otse loomulikult teeb see murelikuks, kui poeg valetab ning miski ei näi seda käitumist muutvat.
Andke kindlasti oma pojale teada, millist kahju ja milliseid tundeid teis tema käitumine tekitab. Tehke seda õhkkonnas, kus laps on valmis teid kuulama (kus teil ei ole kiire ja saate üksteisega rahulikult rääkida). Väljendades lapsele oma muret tema pärast ja rääkides konkreetsest olukorrast, on lapski valmis teiega rääkima.
Püüdke teda kuulata ja mõista, mis on tema käitumise taga. Vesteldes tuleks hoiduda süüdistustest. Need võivad lapse hoopis "lukku panna" ja vestlus võib ebaõnnestuda. Kui tekib usaldusväärne õhkkond vesteldes, siis on suur tõenäosus, et saate arutada omavahel ning sõlmida kokkuleppeidki.
Muutust käitumisse on raske saavutada, kuid usalusväärsete vestlustega on tõenäosus seda saavutada suur.
Edu teile pojaga vestlusteks!
