Alustuseks pean mainima, et oli väga ehmatav lugeda sellisest olukorrast. Teisest küljest - te olete kindlasti fantastiline isa ja loodan, et leiate mooduse, kuidas olukord lahendada.
Minu mõtted:
- kui lapsega kohtute ja saate tuvastada, et teda on löödud, käige ära traumapunktis - saate paberi selle kohta, et lapsel on vägivalla tundemärke.
- kui te olete lapse isa, siis on teil ka õigus käia lapsega arsti juures - ehk õnnestub teil korraldada kohtumine psühholoogiga, veidi mitteametlikumas keskkonnas, näiteks kui issi sõbraga....kas laps usaldaks? räägiks ta issi heale sõbrale oma muredest?
- kui laps kardab ema, siis saategi ehk rääkida, et teil on oma saldused ja oma salakäigud ning emmele nendest ei räägita - arvatavasti ta nõustub
- ma soovitaks pöörduda personaalselt mõne laste väärkohtlemisega tegeleva politseiniku poole. Kindlasti oskab ta nõu anda, kuidas sellises olukorras edasi käituda.
arvan, et mitte ükski tegevus ei ole teie jaoks liiga palju, et last enne järgmist õrna eluetappi (murdeiga) sellisest kohtlemisest päästa. Alustuseks on teil aga vaja tõendeid ja siin aitavad tõesti traumapunkt ja psühholoog.
Jõudu teile ja andke kindlasti teada, kuidas asjaajamine kulgeb - on ehk abiks paljudele teistele, kes on kokku puutunud laste väärkohtlemisega tuttavate-sugulaste-naabrite juures, kuid pole osanud midagi ette võtta.
sõltub teie lahkumineku olukorrast ja motiividest; äkki tagasimõeldes leiab võtme ja nipi, kuidas kõigepealt emaga saavutada kontakt ja arved ära klaarida. siis saaks teemat ehk omavahel arutada.
kindlasti pole abi pelgalt süüdistustest, kui inimesel on stress ja probleemid.
asja kahjuks räägib lahutusest möödund pikk aeg; siiski olete tütrega suht heas olukorras: paljusid lahutatud vanemaid ei lasta üldse lapsega kokku.
lapsel on õigus oma arvamusele ja kuidagi peaks teda ehk julgustama ja valgustama selles suhtes.
siiski on huvitav, et kui ema on "fuuria", teie saate ikkagi lapsega kohtuda. järelikult mingi kontakt ja kokkulepe teie vahel toimib?!
Tere tubli isa!
Mure on tõsine ja vajab kiiret reageerimist. Nõustun tädi Annaga, et kohe tuleks võtta ühendust lähima lastekaitsespetsalistiga (igal pirkonnal on oma spetsialistid, kontaktid leiab hõlpsalt internetist). Nemad oskavad Teile anda nõu ka juriidilise poole pealt ja saavad olukorda sekkuda. Pöördumiseks ei ole Teil vaja oodata, et ema lapse suhtes vägivalda kasutab, nõu peavad nad andma ikkagi.
Kohe, kui te lapsega kohtudes näete tema kehal märke väärkohtlemisest (kriimustused, sinised või punased plekid jm), pöörduge lähimasse traumapunkt. Siis on lastekaitsele ka paber olemas, mis kinnitaks väärkohtlemist. Juhin tähelepanu sellele, et täiskasvanud löövad lapsi enamasti näopiirkonnast allapoole, seega leiab märke kehalt riiete alt.
Kasulik oleks võtta ühendust lapse klassijuhatajaga ja/või koolipsühholoogiga või kooli medtöötajaga. Kooli pöördumise põhjuseks võib olla juba ka see, et lapse käitumine on muutunud. Otsige ise koostööd kooliga. Nii saate vältida või vähendada peagi tekkida võivaid tõsisemaid kooliprobleeme. Teie olete lapse isa ja Teilt pole hooldusõigusi ära võetud, seega saate lapse eest kosta ja abi küsida. Seda ei saa keegi keelata.
Kuidas rääkida lapsega? Kuulake teda aktiivselt (Sul on mure, sul on hirm, et ema saab kurjaks, kui sa neist asjadest räägid). Lapsed tegelikult tahavad neid asju ära rääkida usaldusväärsele täiskasvanule. Kindlasti ei peaks keegi täiskasvanutest lapse kuuldes tema ema kohta halvasti ütlema. Need jutud jäägu täiskasvanute vahele.
Kui olete juba lapsel kurvameelsust ja muid häiresignaale märganud, siis ei teeks paha otsida kontakti koolipsühholoogiga, kes saab lapsega koolis tegeleda ja hinnata olukorda. Kui koolis psühholoogi ei ole, siis võiks netist otsida kontakte teiste lastepsühholoogidega.
Lahutuse hagi sisseandmise kohta oskavad ehk kõige paremat nõu anda kohalikud sotsiaaltöötajad ja lastekaitsetöötajad. Seaduse järgi on lapsele füüsiliste ja vaimsete vigastuste tekitamine karistatav. Eesti Vabariigi lastekaitse seaduses on need punktid täpselt kirjas.
Loodan, et saate nõu ja abi. Te ei pea koos tütrega üksi sellises keerulises olukorras olema
Jõudu soovides,
Kadri Järv
Gordoni Perekooli koolitaja
Ei saa eelmisest kirjast aru, inimesed ju on juba lahutatud.
Siiski enne, kui kogu vabariigi politseijõud mobiliseerida, katsuks nii, et lapsel säiliks normaalne suhe mõlema vanemaga. Mingi kontakt ju on, kui kohtute lapsega. Miks ema on närviline, ehk on tal abi vaja?
Tere!
Vabandan eksituse pärast. Ei mõelnud mitte lahutust vaid lapse väärkohtlemise kohta hagi esitamist. Ka sellisel juhul tasub konsulteerida vastavate spetsialistidega.
Esimene asi ei ole mitte ema rünnata vaid hoopis püüda temaga kontakt saavutada ja rääkida. Selge on see, et ema vajab tõsist abi. Lapse saab ehk mõneks ajaks(mill´ ema puhkab ja püüab probleemist jagu saada) anda isa või vanaema hoolde. Ei ole õige jätta ema käitumist tähelepanuta. ma saan täiesti aru spetsialistist, kes ütleb, et laps ei tohi tunda sellist käitumist, aga spetsialist võiks siis ka mõelda natukene terve pere peale. Last ei oleks, kui poleks ema/isa! vabandust, kui liiga tegin aga arvan, et see situatsioon ei ole selline, kus tuleb ema risti lüüa.
ma arvan, et probleem on teievahelistes suhetes, kui naine telefoni ei võta ja rääkida ei taha. ilmselt on mingi konflikt lahendamata - teda häirib näiteks teie uus elu, ta tunneb ennast üksiku ja saamatuna, elu ja teie poolt petetuna. katsuge ikka kõigepealt see ära klaarida, lapse pärast eelkõige. nii öelge ka naisele - et lapse pärast. ta võib küll reageerida stiilis "mis sul sest, sul ju juba kaks uut " ja nii edasi. kui enne naisega rääkimist lastekaitsetalituse poole pöörduda, siis see süvendab vaid probleemi. leebe järjekindlusega peaks suutma ka naiseni jõuda.
olete jätnud oma pere maha ning koos sellega toonud neile palju probleeme. Laps peaks ikkagi kasvama koos oma ema ja isaga. Üksi last kasvatada on rakse, kui ollakse ka materiaalselt heas olukorras. see on vastutus, mille olete omilt olult lükanud ning leian, et mina teie asemel astuksin kiiremas korras sammud, et tehtud viga parandada. Te voiksite saata oma lapse emale lilli, kohelda teda austusega, tänada teda selle eest, et ta last kasvatab - kiita ja tunnustada. Sest ta on ju last juba 5 aastat üksi kasvatanud. Lapse ema vajab abi. Teie olete reetur ja muidugi on teil lihtne end lapse silmis heas valguses näidata. Heastage oma käitumine.
Kulla Peeter. Usun, et kui sa kõike fakte teaksid, ei peaks sa mind reeturiks. See selleks. Hetkel ootan, kui laps on 10 aastane ja lähen kohtusse. Sotsiaalametnikud olid muidu hoolivad, aga eriti aidata ei suutnud.
ennem kui kuhugi lähed oled sa ikka 100? kindel,et sinu tütreke ei luiska:::miks nii...Iga kord võtab tütar mult lubaduse sellest vaikida ja emale mitte rääkida.......
endal kogemus ühe lahku läinud perega kus tütreke nii 10aastaselt hakkas huvitavaid lugusi jutustama(vägagi sarnane juhtum) ega asi ennem välja tulnudki kui ema ja isa koos jutuajamisele tulid!!!!!kutsusime siis tütrekese ka ning tema põhjendus:NII HEA OLI KUI KEEGI MULLE KAASA TUNDIS JA ASJU OSTIS
võtke ühendust oma lapse emaga ning kui muidu ei saa aitab nõustaja teid ühise laua taha kokku saada
ja ÄRGE ESIMESENA EMA SÜÜDISTAMA HAKAKE!!!!!
