Tunnen, et ei saa enam iseseisvalt probleemi lahendada. Nimelt on minu 9 aastasel tütrel komme varastada teistelt koolikaaslastelt või kodunt erinevaid esemeid sh. ka raha. Oleme üritanud probleemile lahendust leida, mõneks ajaks on olukord nagu kontrolli alla saadud, kuid siis on jälle ilmsiks tulnud näppamised ja valetamine. Näpatakse põhiliselt pastakaid, ehteid jm. pudi padi, mida tal tegelikult vaja pole.
Kas võib olla tegu kleptomaaniaga, millest selline psüühikahäire tekib ning kuidas seda ravida.?
Olete püüdnud murettekitavast kombest vabaneda, kuid mõju on olnud vaid ajutine. Kahjuks Te ei maini, mida olete juba proovinud. Oluline on jõuda selgusele, mis paneb last teiste asju võtma. Kas see juhtub hetkeajendil või hoopis ettekavandatult ja sobiva võimaluse otsimise teel. Mis juhtub siis, kui tegu ilmsiks tuleb, kuidas olete reageerinud? Hea oleks proovida temaga sõbralikus toonis arutleda-rääkida ja vältida karistamist. Viimasel juhul on ta lihtsalt hoolikam varjama ja kasu ei pruugi üldse olla. Küll aga on oluline, et ta mõistaks oma teo tõsidust. Kui tõesti on tegemist kleptomaaniaga, siis tekib vastupandamatu soov impulsi ajendil ja seda on raske tahtele allutada ning sel juhul on tegemist psüühilise häirega ja abi võiks olla lastepsühhiaatrist.
Mõtlmiseks veel - kuidas laps ennast tunneb koolis ja kodus. Kas on midagi, mis talle liialt pinget ja ärevust tekitav. Millised on suhted ümbritsevatega, on tal sõpru või tunneb end üksikuna jne. Sobival koosolemise hetkel püüdke lapsega nendel teemadel rääkida, alustades lihtsamatest ja rõõmsamatest (mis talle koolis, sõprade juures meeldib, mis hästi välja tuleb, millest unistab jne.). Jõudes probleemse teemani - kuidas ise seletab oma käitumist, soovi teiste asju võtta, millisena näeb oma mõju teistele ja endale. Täiesti kohane on kui väljendate, oma muret ja tundeid lapse pärast. Süüdistamine ja vargaks tembeldamine vaevalt et tekitab lapses soovi oma käitumist muuta.
Usun, et 9.aastasele neiule on oluline, mida tema vanemad väärtustavad ja heaks kiidavad, mida mitte ning leiate teineteise mõistmist ja usaldust.
Minul ka üsna sama asi ...
Tegu varsti 8-aastaseks saava poisiga ja juba mitu aastat on aeg-ajalt tekkinud juhtumeid, kus avastan, et koju on ilmunud võõraid esemeid. Vahel saan kätte ausa vastuse, et võttis sõbra poolt (või minu enda sõprade poolt) kaasa selle asja. Raha küll pole õnneks avasatnud, aga just sellised mõttetud asjad, mis on väiksed ja mahuvad taskusse, nt. mingid väiksed mänguasjad. Küll on olen rääkinud, et mõtle, kui halb, kui keegi Sinult midagi ära võtab ja Sina siis otsid taga pärast, et see inimene nüüd otsib ju ka taga oma asja. Loomulikult noogutab ja ütleb, et enam nii ei tee. Aga mingi aja möödudes, kui olen ise juba asja ammu unustanud ja arvanud, et nüüd kõik korras sellega, juhtub jälle midagi sarnast. Mõtlen ise, et millest tal puudus on, kas mingist emotsionaalsest vajadusest (isa elab kaugel) ja ega meil rahaga ka eriti vabalt ümber käimist pole, sest sissetulek pole just piisav. Räägin ka seda, et midagi pole teha, et ma ostan siis, kui raha rohkem on, et alati lihtsalt ei saa kõike. Eriti karm situatsioon juhtus siis, kui avastasin, et peale kaubanduskeskuse külastust oli poisile tekkinud taskusse võtmehoidja, mida palus osta ,aga mina poes keeldusin... Nüüd ei julge elus vist sinna kauplusesse enam minna Järgnes muidugi pikk jutuajamine ja vähemalt poest pole tõesti enam midagi võtnud ta kaasa enam.
Ootan ka huviga, kas keegi ehk annaks nõud, kuidas antud probleemist jagu saada, mida peaks sellisel juhul lapsele rääkima, mida selgitama või kas oma jõul üldse saab abi? Olen mõelnud ka lastepsühholoogi peale, aga veel pole ette võtnud, lootuses, et ehk läheb kõik siiski mööda.
Mul on ka poeg ,kes saab ka kohe 8-aastaseks.Temal diagnoositi umbes 2 a. tagasi , et ta on hüperaktiivne laps.Siis tuli välja et tal on ka kombeks teiste asju näpata -raha. Me oleme käinud laste psühhiaatri juures,psühholoogi juures ja ka kooli sotsiaaltöötaja vestlustel. Aga siiani abi pole küll saanud.Poiss saab aru küll et ei tohi teiste asju puutuda.Me oleme rääkinud küll ilusti,küll kurjaga.
Samas poisil on kõik olemas,ma mõtlen selle all seda ,tal on oma tuba ,hoolitsev pere,kodus on alati süüa mida suhu panna sealhulgas ka puuvilju,komme,küpsist.Kui läheb õue tahab poest midagi osta on ta peaaegu alati saanud kas siis 5.-või 10.-.Kui on halvasti käitunud siis me ei ole talle raha andnud. Nagu ma olen aru saanud ei ole see ka aidanud,et oleme raha andnud.Mida küll teha?????? Kas me oleme siis valesti käitunud??
probleemi ilmsiks tulekul oleme püüdnud rahulikult rääkida, asetades last samasse olukorda, kui see kelle käest asi võeti. Karistusena oleme keelanud ära arvuti kasutamise, jätnud ilma taskurahast, jätnud ära väljasõidu, mida planeerisime. Kõik see on olnud tulutu. Vahel on tõesti selline tunne, et karistaks füüsiliselt.
Võtnud on ta erinevaid asju, alustades patsikummidest kuni suurema summa raha ning telefonini välja.
Põhjenduseks toob, et asi meeldis. Oma tegu on püüdnud varjata, peites asju või öeldes, et teine laps andis või kinkis talle midagi.
Kartes, et vargus ilmsiks tuleb, eiteab kõike, endal ingli nägu ees!
Sellise asja võib põhjustada puudujääk suhetes, laps tunneb end kuidagi üksi või ebakindlalt. Saa oma lapsega sõbraks! Psühholoog siin ütles ka, et vargakstembeldamine ei aita.
Küllap tal on ka positiivseid või lihtsalt inimlikult huvitavaid omadusi, rääkige nendest. Kui teil on hea rääkida, saab puudutada ka keerulisemaid teemasid. Rääkige üldse palju !
Mina-keel, mida Gordon propageerib, võiks tähendada, et annate mõista:
"mina olen kurb". Mitte "sa tegid (jälle)..."
Keegi siin märkis, et materiaalsed võimalused pole kiita. Miks laps võtab seda nii traagiliselt?
Minu meelest saab lähedase ja sooja suhtega lapsele selle kompenseerida (ka meie pole jõukad). Muidugi, paljud lapsed (ja täiskasvanud) tunnevad, et asjad on ainus lohutus siin ilmas.
Järgnes muidugi pikk jutuajamine ja vähemalt poest pole tõesti enam midagi võtnud ta kaasa enam.
!