Mul on tütar 8 aastane, käib esimeses klassis.Suur mure on tema käitumine.Laps on väga võimukas, valetab ja vassib nagu mõni täiskasvanud inimene. Vaatab sulle ausate silmadega otsa valetab nii, et jääb lõpuks ise ka uskuma. Sõna ei taha üldse kuulata. Kui natukenegi riidled, siis on kohe jutt, et sa ei armasta mind ja sellepärast sa mind keeladki. Peale kooli koju koju ei tule. Kui kool lõpeb kl 13:00 ja kooli tee on meil 5 min. Siis meie preili jõuab koju 19-mne paiku.Olen talle seletanud , et ma muretsen ta pärast ja et peale kooli võiks koju tulla ja ära õppida ning siis külla minna kui tal soovi on. Kahjuks pole minu seletamisest mingit kasu. Õhtul lubab, et jah ma tulen koolist koju ja siis lähen.... Peale kooli sama trall, last ei kuskil. Õppida talle ka ei meeldi, sõbranna on tal iga päev uus...
probleeme on kuhjaga - kõik on süüdi tema on vaene kannataja. Mina olen väga kurb ja ei oska enam midagi teha. Olen proovinud igasuguseid nippe. Kui aitab siis max nädalaks. Peale seda on jälle kõik pahad.
Kas keegi oskaks nõu anda mida küll teha?
Appi, sul on probleemid 8 aastasega nagu teismelisega. Äkki oled ise kuidagi liimist lahti ja kasutad neidsamu meetodeid tema peal? Kas oled ise mattunud murekoorma alla? Kas endale annad ikka hõlpu?
Nimetad teda preiliks ja "vaeseks kannatajaks". Oled üsna sarkastiline tema aadressil. Ju ta seda tajub, et ei suuda sinu ootustele vastata ja siis ta ei tahagi koju tulla. Seal ju ainult jama.
8-aastane. Issand nii noorelt juba sellised probleemid!!! Mulle tundub ikkagi ka, et tegemist on lapse enesehinnangu probleemiga (kui kõik teised on pahad ja süüdi ja ta ei taha koju tulla). Kuidas ta sellele vastab, et miks ta kodust ära on?
... valetab ja vassib nagu mõni täiskasvanud inimene. : Kui me loome müüdi - on kaks täiesti erinevat maailma, millest üks kuulub suurtele ja teine väikestele - võtab laps selle kasvades omaks ning hakkab käituma sellele vastavalt. Oma soovid tuleb ju välja võidelda ... aastatega lapse n.ö. lahingvarustus vaid kasvab.
"Kohelge inimest sellisena nagu ta on, ja ta jääbki selliseks, nagu ta on. Kohelge inimest sellisena, nagu ta võiks olla, ja peaks olema, ning ta saabki selliseks" Goethe
Kui endal jõud ja mõistus otsas, tuleb küsida nõu ja abi asjatundjatelt (laste psühholoog, Perekool jne.). Tõsiselt postiivne selles loos on lapse vanus ... mõistes/tunnistades täna lahkukasvamise tegelikke põhjuseid on teekond teineteise leidmiseni kordades lühem homsest!
Räägite ilmselt tõsisest murest. Kirjeldatud on mitmeid tugevaid tundeid, näib et olete lapse peale väga vihane. On hea, kui väljendame lastele oma tundeid, kuid nad usuvad vaid neid, mis on tõelised. Kui olete vihane ja ütlete samas lapsele, et ma kardan, siis ta lõpuks eriti aru ei saagi, mida te tahate talle öelda. Et mõista, miks õieti laps koju tulla ei taha, on tarvis temaga jutupeale saada, kuulata teda nii, et ta saaks rääkida, nagu asjad on. Tal võib olla tõsi taga tundega, et teda keegi ei armasta. See on tema tunne, oluline on seda aktsepeerida ja püüda edasi kuulata, miks ja kuidas selline tunne tekkinud on. Laste tugevaid tundeid on vanematel vahel raske vastu võtta, sest kiiresti tekib süütunne- mida olen ma teinud valesti? Ja selle leevenduseks hakkab vanem parem pahandama ning lapselt lubadusi võtma. Probleemi aga selline mudel senini teil lahendanud pole.
Kuna olete kujunenud olukorras juba väga ärritunud, siis võiks olla mõistlik kasutada lastepsühholoogi või psühhoterapeudi abi. Riigidki vajavad vahel suhete klaarimiseks vahendajaid, miks mitte siis kasutada spetsialistide oskusi, et pinged peresuhetes lahti harutatud saaksid.
Oled lasknud enda lapsele pähe istuda. Siin aitavad vaid karmimad meetmed. Tee süda kõvaks ja karista teda, muidu on ta sul 10-aastaselt titemamma valmis, küll selliseid nähtud.
Kardioloog, ei ole üldse sinuga nõus! Miks sa arvad, et kehaline karistamine on ainuke viis kuidas lapsele piire saada? Ma ei saa aru, miks arvad, et lastega suheldes sõnad ei toimi, täiskasvanuna sa ei lähe ju kedagi kättpidi korrale kutsuma!!! Kuidas siis laps õpib konstruktiivselt oma vajaduste eest seisma, kui vanem seda talle ei õpeta!
Oleks huvitav teada, mida kirja kirjutaja vahepeal on ette võtnud ja kuidas asi lahenenud.
Kõigile teistele vanematele,kel sarnaseid muresid:
Selgesti tuleb välja, et miskipärast näib lapsele, et teda ei armastata. Laps vajab tundlikku ärakuulamist, millest ta puudust tunneb. Tähtis on mõista, mis vanemate käitumises on sellist, millest laps arvab, et vanemad ei armasta teda.
Sellises olukorras ei aita seletamine, et see pole tõsi, armastame küll.Ja kindlasti teeks karistamine asja hullemaks.Kurb, et siiani on inimesi, kes ei mõista, et laste käitumise aluseks on nende vajadused ning laps, kes käitub täiskasvanute mõistes "halvasti",püüab oma käitumisega millestki märku anda. Meie asi on sellest aru saada. Kui ise ei saa, on muidugi kasulik lastepsühholoogi või perenõustajaga arutada.
Kui lapse probleemne käitumine ei muutu, on selle aluseks lapse rahuldamata vajadused.Ka kahjustunud suhted teevad muutuse raskemaks. Ja siis on vaja suhete"ravi" ning uusi, lapse enesehinnangut ja omavahelist usaldust ja koostööd arendavaid kasvatusviise.
: Kui me loome müüdi - on kaks täiesti erinevat maailma, millest üks kuulub suurtele ja teine väikestele - võtab laps selle kasvades omaks ning hakkab käituma sellele vastavalt. Oma soovid tuleb ju välja võidelda ... aastatega lapse n.ö. lahingvarustus vaid kasvab. 
