varastamine ja valetamine on teineteisele väga lähedal asuvad asjad.mul on kodus 6 aastane tütar,kellel olen hakanud tähele panema halba valetamise kommet.selline asi teeb päris kurvaks kohe.ei juhtu selliseid asju tihti,kuid juba mul kõik häirekellad töötavad.miks ta nii teeb,kui teab et pole põhjust valetada.mida võtta ette.kas on kellelgi valetamise vastu reaalset rohtu.paluksin vastukaja.
e
minu kogemus näitab seda, et nii väike ei valeta väga, vaid ilustab oma fantaasiaga igapäevaelu
mu nooremal vennal oli sama viga päris kaua ja see ei olnudki niivõrd valetamine, kui asjade väljamõtlemine ja detailide lisamine.
kindlasti tasub üle vaadata, kuidas kodus suheldakse. Kui on näiteks sugulasi/tuttavaid, keda kodus klat¹itakse, kuid kohtudes hea nägu tehakse.....on ju kahepalgelisus. Laps jagab selle ruttu välja ja hakkab sageli sarnaselt käituma.
samuti tasub üle vaadata oma ootused lapsele. Kui laps arvab, et ta valedeta ei vasta vanemate ootusele, siis ta hakkabki asju välja mõtlema ja vassima.
Kõik lapsed, keda ma tean, on valetanud, see küll ei tähenda, et nad kõik vargile lähevad. Mina näiteks valetasin sellepärast, et mul olid tõesti kurjad vanemad, eriti väikse lapse vaatepunktist, ma kartsin. Sageli vanem ei näe asju lapse seisukohast. Minu tütar on suht hella hingega ja kuigi me pole teda kunagi löönud, avastasin ta luiskamast. Kui küsisin, miks ta ei või öelda nagu on, selgus, et kardab - "me hakkame jälle karjuma". Ta lausa värises. Tegu oli üsna väikse asjaga, milles ta ise eriti süüdi polnudki. Aga tõesti, siis avastasin, et oleme ennast käest ära lasknud, tuututame iga vähimagi asja pärast ja kõrgendame ka valimatult häält - mis teha, kiire ja närviline elu. Kusjuures laps sihilikke pahandusi meil ei tee, pole mingi huligaan. Kui meenutan, siis ka mina talusin röökimist üsna valulikult, kuigi välja tuli kannatada karmimatki asja, nt. keretäisi. Rääkisin taga siis südamlikult ja ütlesin, et ma ei teadnud, et see teda nii hirmutab, aga katsun arvesse võtta. Ja et tegelikult kui ausalt ära rääkida, siis ei tulegi erilist pahandust, suurem jama tuleb siis, kui hakata midagi varjama. Me mõistsime üksteist, igatahes viimasel ajal on ta avameelne ja mina lähenen ka rahulikult asjadele. Aga olen kuulnud, et lapsed ka siis, kui tunnevad end üksikuna või armastusest ilmajäetuna, võivad imelikke asju sooritama hakata. Näiteks karjumisi pole, aga on külmad suhted. Ja noh, vahel on see fantaseerimise variant. Siis muidugi sõprade mõju, eriti koolilastel, aga see on minimaalne, kui kodu korras, nii et sõpru paranoiliselt uurima ja süüdistama hakata pole küll vaja.
Arusaadav, et olete mures, eriti, kui arvate, et valetamisest varastamiseni on vaid üks samm. Hea, et oskate valetamist võimaliku ohumärgina märgata. Samas pole ilmselt põhjust paanikaks. Oluline on mitte karistama hakata, vaid püüda vaadata olukordi n.ö. kõrvalseisja pilguga: millest valetamine Teie lapse puhul räägib? Kas tegu on n.ö. lapse fantaasiaga või soovidega? Laps, kes tunneb end üksikuna, mõtleb näiteks välja mängukaaslasi; laps, kes tahab kuuluda teiste hulka, kuid tunneb end ebakindlana, võib rääkida n.ö. soovitud unistustest justkui tegelikkuses toimunust (kuidas nt. teised temaga mängisid). Sel juhul vajab laps vanema abi sõprade leidmisel ja oma soovide väljendamisel. Lapse murede mõistmisel on kasu aktiivsest kuulamisest.
Th. Gordon toob välja autoritaarse kasvatusviisi mõjud lapsele. Valetamine on üks neist. Lapsed, kes saavad karmilt karistada või palju riielda, valetavad hirmust pahandada oma vanemat või soovist säästa oma enesehinnangut. Vajadus valetamiseks kaob, kui vanemad korrigeerivad oma suhtumisi (nagu viimane vastaja kirjutab) ja õpivad last aktiivselt kuulama ning tema tundeid ja vajadusi aktsepteerima ning oma rahulolematust mina-sõnumite abil edastama.
Nähes valetamist kaitsereaktsioonina, mitte kuriteona, luuakse eeldused lapsest arusaamiseks ja omapoolseteks muutusteks. Lapse käitumisega seotud probleemide võtmed on alati vanamate käes.
Kui ise ei leia muutuse lähtekohta, võib julgesti pereterapeudi abi kasutada. Kõrvalt paistavad käitumismustrid ja nendevahelised seosed paremini silma. Ja kindlasti ei tähenda praegune olukord, et Teil oleka halb laps või Teie halb lapsevanem. Enamus lapsi on mingil ajal valetanud ning just sellest, kuidas vanem oskab selliseid olukordi käsitleda, oleneb lapse edasine käitumine. Oskuslikult lahendatud probleemid aitavad kaasa üksteisemõistmisele ning kõigi pereliikmete sisemisele arengule.
Ja tõsi on seegi, et tasub vaadata, kas keegi täiskasvanutest kasutab mõnikord hädavalesid. Kui jah, siis tuleb muuta ka seda käitumist, et laps saaks ausa ja julge käitumise mudeli.
