laps tahab puutuda kuuma pliiti - laks vastu näppe
laps tahtlikult loobib mänguasju ja naerab, kui teistele pihta viskab - laks pepule...siis lõpetab
laps arvab, et ta ei pea riidesse panema, et lasteaeda minna - no kellel on aega seletada, töö ootab. Riidesse saab lihtsalt jõumeetoditel.
kas ma olen kohutav ema? Rääkimisest pole ju kasu, ta küll 3a, aga vot ei saa alati aru, miks midagi tegema peab. Ma ei saa ju lubada tal ennast põletada. Ma ei saa ju lubada, et keegi silma siniseks saab, sest tema loobib mänguasju.
mina olen oma poissi kes siis 2a on lihtsalt nurka pand ja endalegi üllatuseks ta nutab seal palju rohkem kui siis, kui vitsa talle and olen - kiusupärst löpetab ruttu ära....nüüd olen need vitsa ja laksuteemad körvale jätnud, sest ennast juba vihkama hakanud kui jube kurjaks ma saan kui ta iga kord kui ma tema eelmist sodi vms koristan siis tema teeb samal ajal uut pahandust -ma pole eelmisestki veel toibuda jöudnud....lihtsalt ajab nii keema see päevast päeva rääkimine ja selgitamine miks/mida teha ei tohi näit. ((no miks ei tohi mune kapist välja vötta ja maha puruks visata, miks ei tohi kogu vorstilatti kutsule anda (pane vöi taba ette), miks ei vöi toidusisse mahla vms valada, miks toitu eii solgita, miks aknaid ei peksta, miks ei tohi kapiotsas ronida....oiii see loetelu on nii pikk ja see on me igapäevane teema....)) vahel ei julge isegi wc-u minna sest see vähene aeg kui ma seal olen on juba midagi hullu korda saadetud!
Nurka panemine on mul siiani köige parem karistus olnud - kahju et sellepeale juba varem ei tulnud!
Olukordi, kus laps käitub soovimatult, on kindlasti igal vanemal ette tulnud, näidetest juba puudust ei tule. Hea, et selle üle palju diskuteeritakse, kuidas peaks vanem reageerima. Arvamusi füüsilise karistuse poolt ja vastu on samuti piisavalt (vt. ka eelmised teemad).
Mitmed kirjutajad väidavad, et rääkimine ei aita. Kindlasti võib aga rääkida erinevat moodi – ähvardada (ikka karistusega), noomida, süüdistada, parastada, moraali lugeda jne. , aga ka seletada, põhjendada või hoopis kaasata laps dialoogi, koos arutleda, seejuures väljendada võimalikke soovimatust käitumisest tulenevaid mõjusid (soovitavalt mina-keeles: näit. mul on hirm, et sa/keegi teine saab haiget, ma muretsen, et asjad lähevad katki, ma tahan tööle õigeks ajaks jõuda, mind pahandab see kui kokkulepped ei kehti jne).
Ja lõpuks võib rääkimiseks nimetada ka hoopis aktiivset kuulamist, s.o. viis, kuidas me anname tagasisidet sellest, kuidas me lapsest aru saame. Lapse mõistmine on aga väga-väga oluline, isegi kui ta käitub meie jaoks ettearvamatult või vastuvõetamatult. Meil on aga õigus ja ka vastutus väljendada oma rahulolematust. ja see ei pea olema tingimata karistuse või ähvarduse vormis.
Karistamine saab alguse reeglina väikestest asjadest, lapse kasvades on vaja aga järjest vingemaid võtteid välja mõelda. Algul mõjub see, et karistada nt kommist ilma jätmisega – varsti see enam ei aita, siis läheb käiku väike laks, varsti juba suurem (kui kaugele ollakse valmis minema?). Ka nurka panemine ei toimi pikalt – kujutage ette näiteks teismelist, kes nõustub vaguralt seal seisma.
Ühesõnaga, kui juba karistamise kaudu kasvatada, siis see on ohtlik tee ja kipub toimima kasvava lumepallina, mida on raske tagasi kerida. Ikka jälle leiab vanem kinnitust, et teisiti ju ei saagi – laps on nii paha! Veel hullem – kõik toimib ka teistpidi. Laps omandab need ka ise ning rakendab igal võimalusel, sh hakkab samuti ähvardama, süüdistama, , tutistama, lööma, jne. aga ka valetama, varjama, tekib soov kätte maksta.
Karistatud saada on alandav, hoop enesehinnangule, samuti lähedusele, vastastikusele mõistmisele ja lugupidamisele. Milliseid suhteid vanemad oma lastega aga tegelikult soovivad?
Väga tahan loota, et head lapsed kasvavad vitsata ja usun sellesse. Armastus, hoolimine, austus on toredate suhete alus. Kuidas see aga kujuneb karistuste teel?
Samas saan aru, et vahel saab hing täis ja vaja on kohe reageerida. Loomulikult ei saa ju ohtlikus situatsioonis pikalt heietada, vaid on vaja kohe sekkuda. Igal juhul on vajalik pärast rahulikult aeg maha võtta ja lapsega asjad selgeks rääkida ja lasta ka temal oma mõtted ja tunded välja öelda.
Tahan veel soovitada lugemiseks karistuse teema kohta Th.Gordon „Millist last tahate teie”, samuti seal ja raamatus „Tark lapsevanem” on häid soovitusi, mida teha selle asemel, et suhted lapse ja vanema vahel oleks mõistvad, soojad ja lähedased.
möni 2a ei suuda kuidagi aru saada kui ma talle midagi seletan! olen juba pool aastat püüdnud lapsele selgitada et pistikupesasid ei tohi puutuda ja miks - korduvalt korda tehtud ja kaitsetega aga ikka kisub ja loksutab nad logisema ja vötab kaitseid pealt ära - ei taha ju et ta surma saab ja samas ei taha talle ka laksu anda - rääkimine ei ole aidanud mittekuidagi!
ja sama köikide asjadega....nii väikestega ei ole veel väga vöimalik midagi rääkida ja erilist tagasisidet pole kah oodata (muidugi see mida nemad tahavad on neil hästi selgeks öpitud)....need kes hästi räägivad nii 3a saavad juba ka vastu rääkida, aga minu oma näites raiub et tema tahab ja tahab ja tahab kommi vöi vorsti (samal ajal mina palun temal näiteks oma toit ära süüa mida ma talle kunagi palju ei pane, sest tean et ta ei söö palju aga tema nöuab muudkui vorsti, kommi vöi juustu) olen ju talle rääkinud et vorsti, kommi ja juustu ei saa koguaeg süüa, sest lapsed vajavad ka mingit muud sööki - muidu jääd nörgaks ja vajalikud ained ning vitamiinid jms jääb saamata - nagu haneselga vesi läheb se jutt....ma ei kujuta ettegi kas ta üldse kuulab mind see aega kui tema oma tahtmisi peale raiub ja kui ta vaikseks jääb ja uuesti püüan rääkida siis hakkab uuesti sama jam....kirjutades on ikka nii raske asja edasi anda....nagu polekski midagi aga miskipärast olen viimasel aja nii kergesti ärrituv kui ta pidevalt mune maha viskab vöi piima, jogurti, hapukoore vms asjad pidevalt maha kallab..... ma töesti pole nii rikas et lubada tal külmkapisisu ära solkida.....kui ta köik mida ta solgib hoopis ära sööks siis mul poleks kahju aga kui ikka juba kogu see kupatus pörandal on siis ei taha seda isegi mitte koer....piisab vaid sellest et ma korra wc-u lähen ja saan hetkepärast korraliku vapustuse....kuna olen üksikema siis pole meil ka issit kes meil vahepeal oleks ja kah jöuaks vaadata.....
Kui sel külalisel laps on siis on tal lihtsalt vedanud, et ei ole saanud selliseid lapsi nagu mönel kodus on kes muud ei tee kui aina keeravad miskit kokku - niiet kui ühe olen korda saanud siis seljataga juba 2 uut segadust ootamas - hulluks ajab vahel aga kui juba kaua aega ühte asja püüad selgeks teha aga ei kuula, püüa siis kuidas tahad temaga sel teemal rääkida....kahjuks on neid asju mitte ainult üks vaid kohe kümneid ja kui ikka kuidagi ei kuula siis ajab vahel kurjaks kui keegi kirjutab, et ikka heaga ja räägi lapsega - muidugi olen püüdnud aga ja ei poolda löömist aga ikkagi kui ikka kohe väga kuri oled siis püüa möelda sellest et sa hakkad temaga rääkima ja laksu ei anna.....nüüd siis olen nurka pand 2aastasele peaks see küll ohutu karistus olema
Mina olen vitsa pooldaja. Just neljaseks saanud tütre näitel võin öelda,et see on kasulik igati lapse turvatundele.Esmest korda sai ta vitsa 1,9 aastaselt u 15sm raokesega. Ma ei karista last kunagi tegude eest, vaid sõnakuulmatuse eest. Loomulikult ma selgitan ja näitan ette, aga ma ei pea oma selget käsku mitu korda kordama. Kaheaastane saab aru ja proovib piire. Õnnetu jonnipunn on see, kes ei allu vanematele. Ta on segaduses, proovib märatseda ja pahandust tehes saada tagasi oma kohta peres. Pidev keelamine ja rääkimine, et ei tohi nii teha, teeb asja hullemaks ja ärritab ka vanemat. Siis on kerge tulema laks või tutistamine, hullem veel mõne kättesattuva asjaga löömine vihahoos. KUNAGI EI TOHI LAST KARISTADA VIHASENA!!! Ma lähen lapsega omaette ja ütlen,et nüüd ma pean karistama sind, sest sa ei kuula sõna.Selgitan. Löön 3-5 korda vitsaga vastu paljast peput natuke valusalt .Ta ei hakka nutmagi, siis me kallistame ja mu laps on tõeline isiksus edasi.Kaheaastasel oli nii umbes korra kuus, kolmeaastasel 2-3 kuu tagant, jne kasvab välja.Muide, see neljane on mul viies laps ja kaks on teismelised (targad, asjalikud ja rahulikud, ei ole probleeme vastastikuse mõitmisega) ja kaks täiskasvanut, kes on toredad inimesed lihtsalt.Kõik nad teavad meie armastust ja toetust, aga paljud alused pannakse kasvatuses paika väikelapse eas.
Vanemad küsivad alatasa: mil moel panna piire lapsele? Kas pean aina keelama-käskima-karistama, või vastupidi las laps teeb, mis tahab, peaasi, et ei nuta. Tihti kaldutaksegi kasvatuses eelistama kas seda või teist, adumata, et olemas on veel kolmas tee, mis väärtustab isiksusena nii last kui ka täiskasvanut: võimalust kokku leppida.
Thomas Gordon kirjutab oma Targas lapsevanemas lapse ja vanema erinevast psühholoogilisest suurusest. Mida väiksem on laps, seda suuremad on issi ja emme. Seesugune psühholoogiline suurus annabki vanemale võimu lapse üle. See, et lapsed meile alt üles vaatavad, võib tõesti tekitada tunde, et mina tean ja ütlen, mis on lapsele kõige parem, et mina olen see, kel on alati õigus kehtestada piire: siit siiamaani ja rohkem mitte üks samm. Vanemate käes on ka võimsad hoovad tasude ja karistuste näol, mis drastilisematel juhtudel avalduvad laste treenimises sarnaselt tsirkuseloomaga: hüppad läbi rõnga (oled hea laps) saad lihatüki (kommi, naeratava emme). Ei hüppa (oled paha laps) saad piitsa (riielda, tutistada, kurja pilgu osaliseks, vitsa). Selline treening muudab nii looma kui ka lapse küll kuulekaks, kuid kuulekusega kaasneb ka argus, initsiatiivitus, kartlikkus ja närvilisus.
Kartlikust, närvilisest ja algatusvõimeta lapsest kasvab kartlik, närviline ja algatusvõimeta täiskasvanu. Ma ei usu, et ükski vanem seda sooviks aga võib minna nii, kui me lapsevanemana oma võimukusest endale aru ei anna. Lisaks vähendab liialt range, vaid käskudel-keeldudel, tasul-karistusel põhinev vanemlik võim ka lapse ja vanema vahelist usaldussuhet vanemale hirmuga alluv laps võib tunda tema vastu alateadlikku salaviha ja soovi kätte maksta. Ta tunneb end läbikukkunu ja tõrjutuna, ja tihti on tema tegelikud vajadused rahuldamata sest vanem teab ju palju varemini, mis lapsel vaja on.
Võimu kasutamise puhul on alati aktuaalsed küsimused: kas mul jagub vahendeid võimul püsimiseks ja kas need, kelle üle oman võimu, on ikka piisavalt sõltuvad. Vanemliku ülemvõimu kurbloolus on selles, et ühel ilusal päeval saab see otsa: lapse ja vanema psühholoogiline suurus aja jooksul võrdsustub, lapse vaimne ja füüsiline iseseisvumine lisab aina enam sõltumatust. Mida rohkem on vanemad oma väiketele lastele piire pannud käskude ja keeldudega, seda valusamaks kujuneb tavaliselt laste väljamurdmine kodust nende murdeeas. Vanemad avastavad ehmatusega, et neil pole enam piisavalt võimu, ja lapsed asuvad rõõmuga vanemate pandud piire puruks tallama.
Arusaam, et võim, vägivaldne piiridepanek on suurepärane viis lapse (või ükskõik kelle) mõjutamiseks, ei vasta tõele. Võim ei suuna kedagi oma mõtteviisi muutma, see sunnib korrigeerima ainult käitumist. Alati kui sundija või takistaja on keegi, kellel on suurem võim, valitseb oht, et tema nõudmine ei mõju veenvalt. Põhjus on selles, et ükski käsk ei muuda meie vajadusi. Tundub paradoksaalne, kuid võimu kasutades kaotab vanem oma mõjujõu. Võimu kasutamine tekitab alati vastasjõu. Nii ongi piiride panekus põhiküsimus mitte võim, vaid vastastikkused kokkulepped, mis sünnivad kummagi osapoole vajaduste leidmise ja nende rahuldamise kaudu.
tere, mulle näib, et siin on kaks eritüüpi autoreid. Ühed inimesed r22givad tegelikust olukorrast, elust. Nad pole pahad, et karistavad oma last, sest nad kirjutavad siia aelleks , et leida muu lahendus. Selline mis rahuldax neid.
Teised autorid refereerivad (töttytelda vaga head) raamatut, Nad on teema h2sti selgeks õppinud ja hiilgavad oma suurepäraste teadmistega. Neil seisab suurepärane autoriteet seljataga. Nad tunnevad end sedavõrd suurena, et ei pea teiste inimeste juttu isegi l2bi lugema, no ja mix peakski, nad ju teavad tõde ja piisab sellest , et nad kuulutavad seda.
Ometigi kasvasime ise vitsaga (ainukese vahega, et meile ei olnud kellegil aega meie tegusid selgitda) ning meist tulid nagu näha täiesti normaalsed inimesed. Meil on respekt millegigi ees siin elus ning selline karistumeetod järgi proovitud. Raamatud, mis meile nüüdseks kättesaadavad, kirjutatud uute teooriate järgi ning suunatud väikestele inimestele, kesllest pole veel täiskasvanudki saanud. Järelikult: tagajärgi ´mitte vitsaga karistamisel´ me pole näinud veel. Ometigi filosofeerime päevast-päeva teemal, et noored on hukas: ei austata õpetajaid, mitte ükski asi pole püha, pole moraali(noorelt poisetga voodisse, noorelt alkohol, sigaretid jne) ega midagi selletaolistki. Kas äkki mitte sellest , et tahetakse kasvatada lapsi uute ja moodsate teooriate järgi, kus laps peab ise olema isksus, teda ei tohi karistda, ta peab proovima kõike olema vaba oma tegudes ja tunnetes......Mina kasvasin vitsaga ning olen tänulik oma vanematele, et must on tulnud inimene, kel on austus oma vanemate ja targemate inimeste suhtes ....tehke ise järeldused ...
