Üritasin selgitada lapsele eile, et lillepeenarde peal ei tohi trampida ja rattaga sõita. No kasutasin enda arvates 3osalist sõnumit. Mitte midagi. Poole tunni pärast ikka sõitis rattaga risti üle. Siis tormasin välja, haarasin varrukast tal kinni ja noomisin ta korralikult läbi. Tegin selgeks, et kui veel sõidab, siis ma enam talle ratast ei anna ja üldse õue ei lähe. Mõjus. Vähemalt polnud teda eile õhtul lillepeenra läheduses nähagi.
pole nõus,alati see ei aita :rolleyes:
meil kodus arvuti ja see kõige suurem kast,kust arvutit sisse/välja lülitada on maas-laps pääseb ilusti ligi. aastaselt hakkas kogu aeg seda nuppu vajutama, see ju aga mõjub arvutile väga halvasti ning kuna tegemist on 1-toalise korteriga ja vajalik töö tegemiseks siis mitte ei tahtnud et see katki läheks ja kogu vaev käega pühitud oleks. alguses pragasin, rääkisin karmi tooniga jne..kuid ikka ei jätnud laps jonni. ja ükskord tuli meelde et olin lugenud,et tuleb näidata oma tundeid mis kaasnevad sellega kui laps pahandust on teinud. istusin maha, rääkisin kurva tooniga et miks mulle ei meeldi kui laps käib seal arvuti juures. ma elasin sellesse nii et isegi pisar tuli mul silma. laps vaatas ja hakkas temagi nutma. peale seda pole ta kordagi arvuti juurde läinud ja seda sisse/välja lülitamise nuppu puudutanud.
Sama teema on olnud arutluse all paljudes teisteski foorumites - kas karistada või mitte.
Eks see on iga lapsevanema enda valik, millist suhtlemisviisi ta mingis probleemses situatsioonis kasutab. Mina arvan, et karistamine toob kaasa küll lapse käitumise muutuse, kuid millise hinnaga. Laps kardab, tal on hirm, ta pelgab ... Kui nende tunnete tekitamine oma lapsele ei ole meie eesmärgiks, siis võiks valida mõne teise viisi enda kehtestamiseks meile mittemeeldiva käitumise puhul.
3-osaline kehtestav sõnum võiks kõlada näiteks nii: Kui ma näen, et sa astud lillepeenrasse, siis ma olen mures ja pahane. Nii võivad lilled katki minna ja meie peenar jääb lilledest tühjaks.
Püüa lapsele väljendada täpselt seda tunnet, mida tema käitumine sulle põhjustab ja räägi lapsele sellest kahjust, mida see tegevus sinule kaasa toob.
Kehtestamine on efektiivsem siin, kui täpselt väljendada nii oma sõnadega kui ka kehakeelega seda, mida lapse käitumine sulle tekitab.
Minu arvates ei ole ka selline karistamine kõige õigem. See laksutamine ja kärkimine on küll selline omapärane kontsentreeritud arvamusavaldus mida laps tõepoolest erinevalt malbelt öeldud "Ära tee"-st tähelepanuta jätta ei saa, aga kindlasti tasuks proovida ikka asjad lahti seletada - et miks selline käitumine hea ei ole. Ja seda teha nii kaua, kuni aru saab. Võibolla peab ta selleks küll mitu korda seda peenart pidi jooksma, aga järjekindlus (seletamisel muidugi) viib sihile!
Sest tema võib tegelikult sama hästi mujal ka joosta, mingit argumentatsiooni tal teie teeside vastu pole , ainult aja küsimus kuni te väitluse võidate; aga katsuge ebaausaid jõumeetodeid vältida!
peale seda pole ta kordagi arvuti juurde läinud ja seda sisse/välja lülitamise nuppu puudutanud. 
, ainult aja küsimus kuni te väitluse võidate; aga katsuge ebaausaid jõumeetodeid vältida!