Ma ei teagi kust alustada, minu laps on katastroofiliselt muutunud. Vanasti oli ikka emme a ja o, nüüd on seda kõik teised, eriti vanaema. Laps on etapis, kus ema sõna kuulatakse vaid siis kui see kasulik on, kui midagi ei meeldi karjub, lööb , viskab pikali, röögib ja vihastab. Kui temast eemale minna ja kaasa kutsusda, karjub et ei tule, emme mine ära. Viimaselajal on aktuaalseks saanud, et ükskik kes minu ligidal on - tohivad temaga toimetada aga mina ei tohi. Ei tohi ma teda riidesse panna, ega pissile viia. Nüüd oleme juba jõudud ka sinna kus a ei thi enam isegi peale puhuda, kui haiget sai. Kõik mis enemalt oli - seda enam pole. Eriti on ta kinni vanaemas. Kui oleme maal, siis olen mina unustatud, ma tohin ära minna ilma mingi probleemita, mulle lausa karjutakse et emme on paha, mine ra, et tema tahab vanaema. Magama ma teda panna ei saa, läheb hüsteeriasse et tahab vanaema ja hakkab lööma. Ka siis kui magama jääb ja on vaja ta voodisse viia hakkab läbi une riiddlema emme mine ära / emme on paha / vanaema tule siia... selleks on 99% vnaema keda ta kutsub, harva ka mõni teine sugulane. Vägisi tekib tunne, et tal ongi ükskõik oma emast. Oli juhus kus oli vaja jätta ta vanaema juurde ööseks, siis ei tahtnud ta isegi telefonis rääkida. Ometi liiga pole otseselt keegi talle teinud. Vahel viskab pikali ja jonnib/karjub ja ka siis ei tohi teda puutuda. Ma ei saa aru is see on ja miks ta nii käitub, see on üle igasuguste piiride juba. Kas ta tõesti tahab olla mujal ? Kuidas seda oluorda lahendada ? mismoodi käituda nii onnihoogudega ja siis kui ta tahab kedagi teist ?
Olete mures seetõttu, et alates mingist ajast on teie laps hakanud eelistama vanaema ning püüab näidata oma iseseisvust sellega, et ta ei kuula teid, ega lase teil end aidata. Teil tekib selle kõige tõttu tunne, et tal teist ükskõik. Te küsite, kas laps tõesti tahab olla mujal, mitte teie juures. Vastan, et laps kindlasti vajab teid ning eriti just teiepoolset mõistmist, sest ta on hädas. Mulle jääb teie kirja lugedes mulje, et lapsel on mingid pinged, mida ta ei oska väljendada. Osaliselt võib olukorda soodustada arenguline emast eraldumise/iseseisvumise periood, kuid see ei saa olla ainus põhjus.
Et teada saada, miks on laps hakanud teid nö tõrjuma ja eelistama vanaema, võib abi olla sellest, kui vastate järgmistele küsimustele. Millal muutus toimus? Mis toimus teie elus sel ajal, kui muutused lapse käitumises hakkasid ilmnema? Kas võis toimuda mingi sündmus või sündmused, mis lapse usaldust teie kui olulise kiindumusobjekti suhtes häirisid? Kas laps saab veeta teiega piisavalt aega koos, nii et kogu teie tähelepanu on jäägitult temal – minimaalselt pool tundi kuni tund päevas. Kui palju aega saab laps veeta koos isaga? Kuidas näeb olukorda vanaema? Kas teie ja vanaema kasvatusviisid erinevad omavahel palju? Kokkuvõttes, püüdke leida, milline vajadus võib lapsel olla katmata – näiteks läheduse- või turvatunde vajadus, vajadus olla märgatud vms.
Soovite teada, kuidas kujunenud olukorda lahendada? Lisaks otsite viisi jonnihoogudega hakkama saamiseks. Kõige olulisem on alustada kontakti taastamisest lapsega – selleks varuge palju kannatust ja rahulikku meelt. Vaja on aru saada lapse tunnetest ja mõtetest. Selleks soovitan kasutada aktiivset kuulamist, vt http://sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ . Rääkige ka omaenda tunnetest (soovitatavalt mina-keeles, nagu ka antud lingil soovitatakse).
Pidage meeles, et jonn ei ole kunagi suunatud vanemate vastu! See on tegelikult lapse varjatud sõnum: "Mul on mingi mure ja ma ei oska sellega toime tulla. Palun aita mind!"
Seega vajab nuttev/karjuv/maas visklev/pead pesemast keelduv laps mõistmist mitte pahandamist, näägutamist ega karistusi. Teie saate seda pakkuda rahulikuks jäädes, lihtsalt kõrval olles.
Juhul, kui laps teid lööb, siis tuleb talle selgelt mõista anda, et see ei ole vastuvõetav. Kõik tunded on aktsepteeritavad, aga mitte agressiivne käitumine. Väikelapsele piisab, kui ütlete rahulikult, ent konkreetselt: "Stopp! Valus on. Ei löö!".
Teie kirja põhjal ei ole võimalik öelda, millest täpselt lapsel puudu on. Seetõttu soovitan teile vajadusel pöörduda perenõustamisse, kuhu võiks tulla kõik lapsega tegelevad inimesed (st ka vanaema, isa).
Tallinnast, Tartust ja Rakverest leiate pereterapeute järgmiselt lingilt http://sinamina.ee/ee/noustamine/ üle Eesti siit: http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/ .
Hetkel on valesti palju asju, saan sellest hästi aru. Kuid probleemid pole otseselt katastroofilised ( ma arvan ?), isaga suhtleb laps harva, isa on lapse sünnist alates olnud pidevalt komandeeringutes. See , et talle meeldib vanaema juures olla on ammu juba, seal on ka teised lapsed, keda ta sünnist saadik teab. Mis praegusel eluetapil on juhtunud: Lapse isaga kolisime eraldi, laps hakkas käima lasteaias ( mis ka ei suju just ideaalselt), sest mina pidin hakkama käima tööl. Peale lasteaeda tegelengi vaid lapsega - tuleme koju, vahetame riided, lähme mänguväljakule ja mängime koos. Õhtul enne magama minekut vaatame koos multikat, kuni uinumiseni. Tihti tekib tal ka just enne uinumist miski "konflikt", kus keerab selja ja hakkab pihta "emme paha". Samas nii mõnigi jonnihoog tundub olevat vaid mingi kapriis ? Näiteks otsustab tema, et tahab juua. Loomulikult peab ta vee ise tassi laskma. Kui hakkab tassi valima ja ma kasvõi kogemata puudutan valet värvi tassi, on jonn lahti. Karjub ja kakleb. Ja nii on paljude asjadega. Vanaemaga on vahe selles, et seal on lapsel teada mida tohib ja mida mitte. Mina olen hoidnud teda kui pesamuna, kes on liiga väike et veel aru saada mida ei tohi ja mida tohib (enamjaolt), seega paljud piirid meil puuduvad, kuna annan enamjaolt tema tahtmistele alla et vältida neid jonnihoogusid. Väga kurb on kuulata et oma laps ei taha emaga koju tulla. Samas mõne aja pärast jälle kallistab ja mängib ja toimetab. Siis tuleb vanaema meelde vaid siis kui ta ei saa mida tahab, või kui mõni asi meenutab vanaema.
Täiesti mõistan, et olete kurb ja pettunud, kui laps ütleb: "emme paha" ja käitub, nagu ei hooliks teist. Laps kindlasti hoolib ja vajab teid. Kui te pakute talle mõistmist, turvatunnet, piisavaid piire, lähedust ja tähelepanu, siis õpib laps ennast teile täpsemini väljendama. Ta ütleb "emme paha", kuid see väljendab tegelikult tema muret, mida ta ei oska teisiti sõnastada. Nagu te ise kirjutasite, on nii teie kui lapse jaoks toimunud suured elusündmused - lasteaia alustamine, mehest/isast lahkukolimine. See tähendab, et mõlemad vajate kohanemiseks aega ja positiivseid tundeid. Laps vajab, et oleksite talle olemas. Teie vajate, et teie enda "tass oleks täis" - st et saaksite olla rõõmus ning end hästi tunda, vaatamata sellele, et laps on praegu tõrjuv.
Paistab, et vanaema on lapsele turvaline inimene, ning kui selline võimalus on, siis miks mitte võimaldada lapsel vanaemaga piisavalt koos olla.
Mis puutub isaga suhtlemisse, siis soovitan leppida kokku ajad, millal isa saab lapsega olla (juhul kui ta pole vägivaldne vmt). Lähedase suhte kujunemiseks mõlema vanemaga on vajalik piisav koosveedetud aja hulk.
