Olen mures oma 10 aastase poja käitumise pärast. Korra oleme käinud ka psühhiaatri vastuvõtul aga sellel hetkel oli arvamus, et kõik on korras (sellest on 3a möödas). Ta ei tule toime oma tujudega, vihastab kergesti ning käitub äärmiselt inetusti. Vahel on ta lausa nii kaugele läinud, et on mind löönud. Sõimab inetute sõnadega ja sülitab maha või valab oma tassist näiteks kohvi põrandale. 10-15minuti pärast peale vihapurset tuleb nuttes vabandama ning ütleb, et ta ise ka ei tea, miks ta nii käitub. Väljaspool kodu on ta musterlaps - suhtleb eakaaslastega, käib trennis, koolis pm kõik viied, on viisakas - aitab vajadusel endast vanemaid inimesi/väiksemaid lapsi. Vahel on ta uskumatult mõistlik, temaga saab erinevaid asju arutada ja ta tunneb huvi, samas 10 minuti pärast võib ta tuju olla äkki rikutud ja järgmine "hoog" peal. Enda arvates oleme (mina, minu mees, vanavanemad) temaga piisavalt tegelenud ja positiivset tähelepanu pööranud, sest ta oskab olla äärmiselt meeldiv ja hea suhtleja. Hetkel on järjekordne vihapurse olnud ja mul on mõistus otsas - ma ei tea, mida temaga peale hakata, kuidas karistada jne. Füüsiliselt pole teda kunagi karistanud aga vahel on küll tunne, et sõnadest ta aru ei saa/ei taha saada, sest isegi kui vabandab siis mõne päeva pärast on jällegi samasugune "hoog" peal. Olen tema käest uurinud, et kas ta sooviks rääkida mõne võõra täiskasvanuga oma muredest ja sellest, miks ta nii käitub ja ta pole sellega nõus, sest ta ütleb, et tal pole midagi viga ja ta ei tea ise ka, miks ta nii käitub. Siis ta nutab ja kallistab ja palub 1000x vabandust. Õhtuti on meil teine probleem - nõuab, et saaks meie kaissu. Oleme kokku leppinud, et nädalavahetustel võib ta meie voodis magada (mees magab teises toas). Hetkel magab meie toas, oma voodis, ka 2.5 aastane tütar (tema sünni üle oli pojal hea meel, väikseid nägelemisi tuleb ette aga üldiselt hoiab teda). Meie nädalavahetuse kokkuleppest on tal väga raske kinni pidada - pigem on meil igaõhtune (kooli ajal, sest suvel oleme maal ja magame kõik ühest toas) kaklus, mis lõppeb alati nutu ja suure kisaga. Oskate ehk nõu anda, kuidas last aidata ja temaga hakkama saada, sest 80% ajast on ta igati tubli aga see 20% ajab mind ennast juba täiesti hulluks. Tänud juba ette!
Kirja põhjal näib, et teil on tore, hästi hakkamasaav ja hea suhtlemisoskusega 10-aastane poeg, kellest teil enamasti on rõõmu, kuid kes, nagu enamik lapsi, oma vanematele vahetevahel ka peavalu valmistab. Olete mures tema vihasööstude pärast, mida ei oska ei teie ega teie laps seletada. Olete hädas ka teise probleemiga, nimelt lapse magamisega teie voodis ja konfliktidega selle teema ümber.
Kindlasti on iga laps, iga pere ja olukord unikaalne, kuid üks mis kindel, teie laps ei kiusa teid meelega. Sellised „hood“ ei ole tema poolt kontrollitavad ega suunatavad, nende põhjuseks on tema psüühikas toimuvad protsessid. Ilmselt on tegu tema närvisüsteemi eripäraga, mille tõttu vajalikud pidurdusprotsessid (mis takistaksid tal tegemast ja ütlemast asju, mida ta tegelikult õigeks ei pea ning pärast kahetseb) ei tööta piisavalt. Arvan, et teie poeg on keskmisest tundlikum, püüdlikum, „tublim“ ses mõttes, et ta kontrollib ja pingutab end väljaspool kodu igati, et käituda eeskujulikult, ideaalselt oma ülesandeid täita, palju suuta, hästi inimestega läbi saada. Pinged ja negatiivsed emotsioonid, mis tema sisse kuhjuvad, peavad aga mingil hetkel välja saama. Tegelikult võite end tunnustada selle eest, et teie poeg tunneb end kodus, teie seltsis sedavõrd turvaliselt ja kindlalt, et julgeb teile oma hinge „pahupoolt“ näidata. Rahulikuks, toetavaks jäämine on parim, mida saate selliste vihasööstude ajal ja järel teha.
Kuidas saate oma poega veel aidata? Näiteks, saate õpetada ja aidata tal oma emotsioone märgata, sõnadega kirjeldada –mille järgi saab ära tunda, kui viha peale hakkab tulema, mida siis teha. Kindlasti ärge hakake asja arutama ja soovitusi jagama vihahoo ajal ega vahetult pärast seda. Oodake, kuni emotsioonid on jahtunud, kas mõni tund, või lausa järgmise päevani, kui on mõlema poole jaoks sobiv ning rahulik hetk, et olukord põhjalikult läbi analüüsida ja koos läbi arutada, mida annaks teha, et viha ära tunda ning ümber suunata, et see ei pöörduks teda ümbritsevate inimeste vastu (nt sügavalt hingamine, numbrite lugemine, teise tuppa või õue minek, mõne meeldiva kujutluspildi silme ette manamine, mõni omavahel kokkulepitud salasignaal, et saaksite teda omalt poolt mingil viisil aidata jne).
Veel saate pojale abiks olla nii, et proovite päeva jooksul olla võimalikult palju temaga koos, tema päralt, kui ta teid vajab. Teinekord ei ole õige ega vajalik lapse küsitlemine, vaid laps räägib oma murekohtadest hoopis mingi ühise tegevuse käigus, nagu muuseas. Küsitlemine, nn ülekuulamine ka oma vanemate poolt, rääkimata siis veel võõrast spetsialistist, näib lapsele arusaadavalt hirmutav ja ebameeldiv. Pigem peaks last jälgima ja tähele panema tema tujusid, meeleolumuutusi, emotsioone, suunama juttu nii, et saaks muret tegevad teemad rahulikult, sõbralikult läbi rääkida. Jälgige ka, et kodune õhkkond oleks rahulik, turvaline.
Samamoodi arutage pojaga läbi eraldi magamise teema. Sellises vanuses laps peaks magama oma voodis. Rääkige läbi mõlema poole seisukohad ja olukorra võimalikud lahendusvariandid. Ilmselt vajab teie poeg rohkem lähedust kui ta sõnades seda väljendada oskab ning seepärast soovib teie juures magada. Taaskord, proovige talle päeva jooksul pakkuda piisavalt lähedust ja koosolemise aega (üks-ühele tema päralt olemise aega), mis tema lähedusvajaduse rahuldaks. Jääge enda juurde kindlaks, et olete valmis teda üleminekuperioodil toetama, kuid ta peab õppima oma voodis magama.
Kindlasti on olukord teie jaoks frustreeriv ja kannatus kipub mõnikord katkema. Soovitan teil vaadata asjale nii, et teie laps on teile antud sellise eripärase „paketina“, mis sisaldab lisaks meeldivale poolele ka tõsiseid väljakutseid. Kui olete ise rahulik ja toetav, siis loodetavasi olukord leeveneb. Igal juhul teadvustage endale, et teie poeg on unikaalne, ja parim mida saate teha, on aktsepteerida, toetada ning armastada teda just sellisena nagu ta on. Mingil ajal peaks ta neist vigahoogudest „välja kasvama“.
