Tere! Olen väga mures enda 4-aastase poja arusaamatuse pärast. Toon näiteks: Lasteaias tema koos kolme lapsega viskasid mänguasju üle aia põõsasse. Poisid võeti istuma, selgitati olukorda ja küsiti, kas lapsed said aru, et nii ei tehta - vastati "jah". Peale seda läks minu poeg otsejoones aia äärde tagasi (peale ütlemist, et ta saab aru, et nii ei tohi teha) ja viskas uuesti midagi üle aia. Seega ei jõudnud temani tegelikult jutt, mida rääkis õpetaja, kuigi ta ütles, et saab aru.
Kui palun pojal minna hambaid pesema enne tudu/koristada veidi oma tuba/vahetada riided, siis tema kuuleb ja ütleb isegi "jah", aga peale seda sama sõna ta unustab selle koheselt ja teeb edasi seda, mida enne.
Lõpuks on ikka nii, et kui juba kurja häält teha, siis tema alles hakkab liigutama.. Või kui keelan tal võtta voodisse mingit mänguasja kaasa. Mulle endale tundub, et kui mina ähvardan "kui sa ei lähe vetsu/vaheta riideid, siis ma ei luba sul voodisse mänguasju võtta", siis talle mõjub ja ta teeb ära palutud asja kuna ta ei soovi jääda ilma neist. Aga ma ei soovi seda teha! Milles on asi? Miks ta ei kuula, ei kuule ega saa aru? No tegelikult tundub, et ta saab ju aru, kui ta ütleb "jah", aga edasi kohe unustab..
Kodus kasvamas veel 1a6k vend. Kuid see mure ei ole ainult kodus vaid ka lasteaias või vanavanemate juures. Loomulikult mitte koguaeg, kuid viimasel ajal ikka väga palju.
Soovite nõu, kuidas käituda oma nelja-aastase pojaga, kelle puhul teid paneb väga muretsema, et ta ei täida korraldusi ei kodus, lasteaias ega vanavanemate juures muul juhul, kui vaid ebameeldivate tagajärgedega ähvardades.
Nelja-aastastel lastel võib veel esineda hetki, kus nad keskenduvad olevikule viisil, et ei suuda korraldusi järgida. Nad ei pruugi veel aru saada oma tegude/tegemata jätmiste tagajärgedest. Seetõttu ei täida nad korraldusi esimese palve peale. Vahel aitab lastel (eriti poistel) korraldusest paremini aru saada, kui õrnalt õlale patsutada või muu sarnase kehalise kontakti abil neid suunata. Lapsed soovivad tegelikult teha vanemaga koostööd. Seetõttu on tihti vajalik oma korraldustele juurde rääkida, mis tunne teil tekib ja mis mõju on sellel teie jaoks, kui ta jätkab häirivat käitumist. See on enesekehtestamine mina-sõnumite abil ning selle kohta saate täpsemalt lugeda siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Kui laps seepeale ikka ei reageeri, siis tasub korrata oma mina-sõnumit. Kui laps ikka ei tee, siis uurida, mis last takistab – millised on tema vajadused hetkel (näiteks põnev mäng on pooleli) Seejärel tasuks uuesti sõnastada oma soov (mina-sõnumina “Ma tahan, et sa .....”) ning püüda koos mõlema vajadusi rahuldavat lahendust leida (võimalik lahendus oleks näiteks muuta hambapesu/riidessepanek/koristamine mänguliseks). Lapsega hea koostöö saavutamise oskusi saab õppida ka Gordoni perekoolis (http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/). Usalduslik suhe ja mõistmine on koostöö aluseks.
Lapsele korraldusi esitades on olulisim teha seda rahuliku ja enesekindla häälega, olles ka ise veendunud korralduse vajalikkuses.
