Palun abi, kuidas hakkama saada oma 2,7 aastase lapsega (poiss). Nimelt on ta väga püsimatu ja närviline. Ei suuda ühe asjaga pikemalt tegeleda ja kui midagi valesti läheb või ei õnnestu hakkab asju loopima ja karjuma. Viimasel ajal on hakanud kõiki lööma. Kui talle lasteaeda järgi lähen, ei lase ennast riidesse panna, jookseb eest ära ja viskab pikali ning jonnib. Kui ütlen talle selgelt, et ei me hakkame koju minema, siis hakkab jälle lööma. Samuti on mõnikord probleem hommikuti lasteaeda jõudes. Nii kui rühmas teist last näeb, teeb käega löömise liigutust ja üritab ka lüüa.
Püüan iga kord talle rahulikult ära seletada, miks nii teha ei tohi. Kuid tundub, et ta ei saa sellest aru ning vahel hakkab veel rohkemgi lööma.
Kuidas oleks kõige õigem temaga käituda, kui jonnimise ja peksmise hoog peale tuleb?
Kirjutate, et kui teie väike poeg kogeb pettumust, reageerib ta sellele asju loopides, karjudes. Lisandunud on agressivse käitumise ilmingud- laps lööb teid ja lasteaias teisi lapsi. See, et üks alla kolmeaastane põnn oma pettumust, kurbust, pahameelt või muid tundeid väljendab kehakeeles- on selles vanuses pigem tavaline.
Seotud on see lapse verbaalse võimekusega, kui palju suudab ta ennast juba sõnadega väljendada. Öelda, mida ta tunneb, mis talle meeldib, mis ei meeldi jne. Lapse käitumine on alati vajaduspõhine, midagi on kas liiga palju, või midagi on puudu. Lapse ebakohane käitumine kannab täiskasvanu jaoks sõnumit, et tal on mure- ja ta ei oska sellega veel täiskasvanute moodi toime tulla, seetõttu reageeribki impulsiivselt. Kui sõnavara puudub, kompenseeritaksegi see tihti löömise-sülitamise-näpistamise-tõukamise-asjade loopimise, jne. kaudu.
Seega täiskasvanutel (nii teil kodus vanematena, kui lasteaias õpetajatel) on kohustus õpetada lapsele emotsionaalset sõnavara, et laps suudaks edaspidi üha enam rääkida, mida ta mingis olukorras tunneb ja vajab, selmet reageerida agressiivselt. Seda saab teha, kui peegeldada lapsele tagasi tema kogetavaid emotsioone, näiteks: "Kui tulin sulle järele ja palusin riidesse panna, siis see ei meeldinud sulle ja ajas kohe nutma..." Tundesõnavara saab õpetada, kui vaadata koos raamatuid, filme ja arutada, mida üks või teine tegelane selles olukorras tundis ja mispärast, jne.
Teisalt tuleb alati anda lapsele selge sõnum, et teistele haiget teha ei tohi. Kõik tunded on ok ja aktsepteeritavad, mitte aga agressiivne käitumine. Väikelapsele piisab, kui ütlete rahulikult, ent konkreetselt: "Stopp! Valus on. Ei löö!".
Võiksite lapse võtta enda kõrvale või sülle istuma ja aidata tal rahuneda, vajadusel lasta tal nutta (nutt on parim pingemaandaja üldse!), samal ajal rääkige, et saate aru, et laps on kurb, pettunud jne jne, ent löömine on keelatud. Öelge, et kõik tunded, mida ta tunneb, on lubatud tunda ja et te olete tema kõrval, tema jaoks olemas.
Kuna tegu ikka päris väikese lapsega, võite mõelda, kas saaksite talle pakkuda lühemat lasteaianädalat, või kasvõi ühel-kahel päeval talle varem järele tulla, - lapse vajadus on olla pigem oma vanematega (kui lasteaias) ja saada neilt kinnitusi, et teda armastatakse ja et tema maailm on turvaline. Andke pojale palju positiivset tagasisidet, mis kõik on hästi, mis teid tema tegemistes rõõmustab jne jne,- pigem keskenduge kõigele heale oma lapse juures ja väljendage seda sõnades, see kinnitab talle, et ta on väärtuslik, oluline ja võib samuti tasapisi agressiivset käitumist (mis võib ka olla ebakindlusest tingitud) vähendada.
Lugege perekeskus Sina ja Mina kodulehelt e-koolitust lapsele piiride seadmisest (ei ütlemisest), tulge keskusesse mõnda loengut kuulama või liituge alustavate vanemate suhtlustreeningu gruppidega.
Tark vanem õpib ise, - siis on ka oma väikest põnni lihtsam mõista ja suunata.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
