Tere.
Ei tea, kuidas enam oma 5-aastase tütrega käituda.
Tütar saab vahel nii vihaseks, et loobib asju, kipub mind taguma ja karjub. Karjub pikalt ja kaua igasuguseid asju mulle. Olen püüdnud teda peegeldada, kasutanud mina sõnumeid( kui ta lööb näiteks) aga tundub, et miski ei aita.
Ma ei saa hakkama sellises olukorras.
Kuidas temaga käituda, kui ta näiteks karjub...?
Kui ta on maha rahunenud, siis olema rääkinud , aga kõik kordub jälle.
Olen talle seletanud, et kodu on koht kus kõigil peab hea olema. Et mulle ei meeldi, kui karjutakse, ma saan haiget, kui mind lüüakse.. jne.
Vihaseks saab näiteks siis, kui riided lähevad halvasti selga, pole tema lemmik riideeset, ta peab midagi tegama, mida ta ei taha teha...jne.
Peres on ka väike õde, 6-kuune. Ilmselt ei saa vanem laps enam niipalju tähelepanu kui enne. Püüan vanema lapsega iga päev tegeleda, kui noorem magab. Samas on vanem õde väga rõõmus et tal on väike õde.
Soovite leida lahendust olukorrale, kus teie 5-aastane tütar väljendab oma viha karjudes, asju loopides või teid tagudes. Kirjutasite, et veedate pea iga päev vanema lapsega üks-ühele aega, sel ajal, kui noorem magab – seega saab ta teie jagamatut tähelepanu, mis on lastele ülioluline. Olete lapsele seletanud, et soovite, et kodus oleks rahulik ja et teil on valus, kui ta lööb. Vaatamata sellele, korduvad tema vihahood taas.
Te kirjutasite, et olete lapse tundeid peegeldada püüdnud, kuid asjata. Siiski soovitan peegeldamisega ka edaspidi jätkata - lapse tundetormi võtab vähemaks see, kui peegeldada tema tundeid, öeldes, et “Sa oled praegu väga vihane”. Kui ta rahuneb, siis saate koos arutada, mis tema tasakaalu häiris, ning uurida koos lapsega lahendusi olukorrale. Aktiivse kuulamise, enesekehtestamise ning võitja-võitja meetodil konfliktilahenduse kohta saate lugeda näiteks siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/.
Aga mida teha olukorras, kus peegeldamine ega enesekehtestamine ei aita lapsel rahuneda? Siis on üks võimalus võtta ise nö aeg maha, öeldes lapsele: “kui sa karjud (lööd), siis olen ma hädas (nimetage seda tunnet, mis teid antud hetkel valdab), ja pean korraks teise tuppa minema”. See ei ole kindlasti mõeldud karistusena, vaid loogilise tagajärjena käitumisele, mis muudab suhtluse temaga ebameeldivaks. See võte on pärit raamatust “Minu mõistus on otsas!” Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat”(Isabelle Filliozat).
Lisaks jagamatule tähelepanule vajab laps tunnet, et vanem aktsepteerib tema vajadusi, suudab taluda tema tundeid ning lisaks ka teadlikkust teiste pereliikmete piiridest.
Võiksite mõelda, milliseid tunded on teie lapsel selles olukorras, kui ta hakkab karjuma, asju loopima või taguma? Viha taga on tavaliselt pettumus, abitus, kurbus, ärevus või hirm. Millised tunded on teil endal sel hetkel, kui laps hakkab jonnima, karjuma, asju loopima? Endaga kontaktis olemine aitab oma piire paremini teistele teatavaks teha. Kui ütlete lapsele, et olete vihane, siis ei pruugi ta teist päris õigesti aru saada, sest viha taga peituvad pigem teised, abituks tegevad tugevad tunded. Neid tõelisi tundeid saate lapsele avaldada. See ei pruugi anda kohest efekti olukorras, kus lapse tunded on üle keenud, kuid ajapikku hakkab ta teid ja teie piire paremini mõistma.
Kui tunnete, et lapse ärevus ja vihahood püsivad vaatamata eelkirjeldatud tegevustele, siis võiksite külastada lastepsühholoogi.
