Kui väikelaps teeb midagi kas palumise peale või ka ise, ilma palumata, siis kuidas peaks teda kiitma? Kiitma just nii, et see ei oleks liiga üle pakutud ja ebaloomulik, aga samas toetav ja tunnustav?
Teie peres kasvab vahva abivalmis mudilane. Kõik lapsed vajavad vanemate tähelepanu, hoolt ja tunnustust. See on terve mina-pildi ja enesehinnangu üheks olulisimaks alustalaks. Kust läheb aga piir ebaloomuliku ja liigse kiitmise ja toetava tunnustamise vahel?
Kiitmine tuleb sageli kavatsusest panna lapsed tegema seda, mis on meie arvates kõige parem ja n-ö hea käitumine. Meil on hästi sisse kulunud ütlused "Sa oled hea laps", "Sa olid täna nii tubli" jne.
Kui laps saab iga tegevuse eest kiita, siis on suur oht, et lapse jaoks kiituse väärtus kui selline kahaneb (see ei ole tema jaoks enam tunnustus, vaid sõnakõlks). Samuti ei pruugi laps ise end sugugi mõnes olukorras nii hästi ja kindlalt tunda, kuigi teised seda kinnitavad (nt laps tunneb, et ta joonistus ei tulnud nii hästi välja, kui ta oleks tahtud, vanem aga kiidab ülevoolavalt pilti), siis laps lükkab selle kiituse tagasi või eitab seda. Lisaks võivad vanemad kasutada kiitmist lapse manipuleerimisena- kiidan, siis teebki! jne.
Selle asemel, et last üldsõnaliselt ja hinnanguliselt kiita, on olulisem hoopis küsimus: kuidas last kiita ja tunnustada. Soovitan väljendada oma rõõmu ja rahulolu positiivsete mina- teadete abil (nt "See tegi mind väga õnnelikuks, et sa ise voodi ära tegid", "Mul on hea meel, et aitasid taldrikuid pesta!" ehk peegeldada oma tunnet seoses lapse konkreetse käitumisega). Vanem ütleb sõnumi läbi iseenda ja lapsel on kergem sellega suhestuda.
Mina- keele ehk minasõnumite kohta saate lähemalt lugeda:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Te (uue aja kasvatusteadlased) ütlete, et last tuleb tunnustada läbi mina sõnumi, et mulle meeldib, et sa tegid niimoodi. Olles pikalt uurinud ja mõelnud tavapärase kiitmise peale, tundub see täitsa mõistlik. Aga mis on see, mis selle mina-sõnumi juures aitab? Kuidas see ikkagi lapsele mõjub? Mida tema kuuleb? Kuidas see peaks teoreetiliselt talle mõjuma? Mida ta sellest õpib? Mis on selle kaugeleulatuvam mõju? Need on küsimused, mis seda meetodit kasutades pähe tulevad.
Kui ma alguses sain teda, et peale karistamise ei tohi last ka kiita, siis ma olin ikka päris segaduses. Et mis ma siis temaga peale pean hakkama? Võtsin uue teadmise omaks, aga kiitsin ikka edasi, sest teisiti ei osanud. Leidsin raamatutest kinnitust, et see tavaline kiitmine võibki mõjuda halvasti. Üks tüdruk kirjutas, kuidas ta on kõiges kõige parem ja ikka ei ole rahul. Ta on sõltuvuses teiste kiitustest, sest teda on kasvatatud preemiatega. Ta peab olema veel ja veel parem, et saaks veel ja veel kiitust. Aga see põletab teda sisemiselt ja ta ei saanud varem aru miks see nii oli. Nüüd oskab ta sellele vähemalt tähelepanu pöörata ja tegeleb endaga, et ei peaks sõltuma teiste arvamusest.
Siis ma arvasingi, et ei tohigi kiita, kuni jõudsin sinnamaani, et vahel tohib ja vahel ongi vaja kiita. Natukenegi, nii palju, kuni jõuaks endaga rahulolu punkti. Ma mõtlen just seda, et kui mind on palju laidetud ja seepärast ei arva ma endast mitte kuigi hästi, siis on vaja, et keegi ütlekski, et ma olengi tubli. Ja seda ongi vaja sellepärast, et oma mõtetest (nt. ma ei ole tubli) lahti saada, või et need asendada positiivsetega - ma olen tubli. Nii, et natuke ongi vaja kiitmist (oled tubli), minu kogemuste põhjal.
Samas, kui laps on alati tubli ja toimekas, siis ühel hetkel võib see muutuda nii tavaliseks, et ei panegi enam nagu tähele. Vanemad võivad öelda, et see on normaalne ja elementaarne, et ta niimoodi käitub. Kas siis ei olegi vaja enam tunnustada? Või ikka on? Et olukord ei muutuks liiga tavaliseks.. Või on see lapse jaoks ka juba tavaline ja elementaarne ja ta oskab ise ennast selle eest tunnustada? Kuidas ma sellest aru saan, kui ta saab ise enda tunnustamisega hakkama.. Muidugi võib selline pidev mina sõnumites rääkimine - "Mul on hea meel, et aitasid taldrikuid pesta!" - kõlada kõrvalt väga veidralt, mulle tundub. Just sellepärast, et see ei ole väga tavapärane. Tuleb ikka harjutada, et see endale ka tavaliseks kõnepruugiks muutuks.
Saan aru, et vanemana püüate oma mudilasele positiivset tagasisidet edastada, lihtsalt teil on selle teemaga endal veel mitmeid vastuseta küsimusi.
„Tubli!“ ei anna lapsele tegelikult teada, mida vanem heaks peab. See on sisutühi hinnanguline sõna, mis lapse enesehinnangut ei toida. Kui olla tähelepanelik lapse käitumise kohalt, märgata tema vastuvõetavat käitumist ja see ka selges minakeeles välja tuua, näiteks: „Mul on hea meel, et sa aitasid mul koristada, nüüd on meil rohkem aega koos mängimiseks,“ annab see infot lapse ja vanema vahelise suhte kohta ja laps hakkab nägema oma käitumise mõjusid teistele. Nii saab ta olla ise oma otsuste ja käitumise peremees ning kuulekuse (ja tubli olemise kohustuse) asemel kujuneb sisemine soov käituda viisil, mis võimaldab oma vajadusi rahuldada nii, et see on aktsepteeritav ka vanemate poolt.
Iga inimene vajab teiste poolt tunnustust, see on üks meie baasvajadusi. Me vajame oma lähedaste silmis armastavat pilku ja selget sõnumit, kuidas me käitumine teisi rõõmustas, rahulolu pakkus, innustas või heldima pani... Enamasti märgatakse aga pigem lapse vastuvõetamatut käitumist ja sellest räägitakse pikalt, head ei märgata, või kui ka märgatakse, siis võetakse seda justkui iseenesetmõistetavana ja mitte esiletõstmist väärivalt...
Paradoksaalselt kipub aga korduma just selline käitumine, mida rõhutatakse ja välja tuuakse. Seega pole positiivset tagasisidet kunagi liiga palju ja last ei saa positiivsete minasõnumite kaudu ära hellitada.
