tere
Mul on 4-aastane poeg ja 3-aastased kaksikud poisid, lisaks on mul üks üle aasta vana tütar. Minu mure on just poistega seoses. Nad ei kuula mu sõna. Olen proovinud hea ja kurjaga. Meil on nt elutoas üks voodi ja ma võitlen iga päev sellega et seal voodis ei tohi hüpata. Vähemalt kümme korda tuleb neile seda õelda. Lisaks et toas ei joosta ning emmele ja issile ei vaielda/haugata vastu. Ning veel et üksteisele ei tehta haiget. Pidev kaklemine mänguasjade pärast. Suuremal poisil on komme kamandada et anna seda või teist asja ja kohe.Mind ajab nii vihaseks et nad mu sõna ei kuula. Ning siis käib üks sugulane külas et lastele tuleks vitsa anda, mina ei poolda vitsa andmist ja pole seda kunagi teinud Ja ei tee ka. Ma tahan sõnadega hakkama saada.
Mul on hea meel, et te kasuta vitsa ja ei poolda selle kasutamist. Kui soovite, et lapsed ei võtaks üle vägivaldsust, teistele haiget tegemisi, jõu kasutamist ega üldiselt ei oleks agressiivsed, siis on esimene ja peamine, mida vanemad saavad teha, on ise mitte kasutada laste korrale kutsumiseks füüsilisi karistamisi, isegi kui see ei tähenda otseselt valu tekitamist.
Teie peamine küsimus on seotud piiride seadmisega, st kuidas lastele anda teada, mis on lubatud, mis häirib ja mida neilt ootate. Lühidalt öeldes vajate te kehtestamisoskust, mis on oma olemuselt mina-sõnum (vt meie kodulehelt veel: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/) . Kui vaja, siis tuleb seda korrata, kuid mitte 10 korda – see lihtsalt ei tööta. Küsimus ongi vahel selles, et öeldut ei panda enam tähele või ei võeta tõsiselt. Sel juhul on oluline mõelda asjale sügavamal, milles asi. Kui lapsed saavad aru küll, mida ütlete, kuid näib, et nad nagu „ei kuuleks“, siis on see vanematele mõtlemisaineks, millest see räägib ja mida peaks teisiti.
Sõnakuulmatuse põhjuseid võib olla erinevaid: lapsed on nii hoos, et tõesti ei pane tähele – siis ongi vaja saavutada kontakt lastega, et mõjuda tõsiselt võetavalt (mitte hüüda eemalt, vaid lapsele silma vaadates ja veendudes, et öeldu jõuab temani); nad kuulevaid vaid riidlemist, kuid sisu jääb arusaamatuks; neil ongi ebaselge, miks nad midagi teha ei tohi või kuidas nende tegevus teid pahandab või neil ongi lihtsalt omad olulised asjad ajada, mis hetkel nad kaasa haarab ja ununevad keelud-käsud. Lapsed ei ole oma olemuselt ju „pahad“ lapsed, kes päevast-päeva üritavad vanemate korraldusi eirata – nad lihtsalt on spontaansed ja tegutsevad oma vajaduste põhiselt, mille hulka kuulub loomulikult ka liikumine, hüppamine, uute asjade katsetamine, mängimine, tähelepanuvajadus, uudishimu jms.
Lisaks eelnimetud suhtlemisoskustele (vt kindlasti ka kuulamisoskust, konfliktilahendamist), tasub mõelda, mida saaks kodus nii korraldada, et lapsed saaksid piisavalt liikuda, mängida ja nii, et see ei häiriks ja poleks ohtu pahanduste tekkimiseks. Lisaks vajavad nad ka juhendamist, kuidas mängida, asju jagada, kedagi, kes aitab veidigi korraldada tegevusi. Võib ju olla nii, et neil pole head eeskuju, suuremat last või täiskasvanut ja vastavat edukogemust, kuidas toimida ja mängida. Proovige leida kasvõi kelleagi kordamööda aega lastega toimetamiseks, neile huvitavate tegevuste leidmiseks ja näidake, kus nad võivad hüpata-joosta, kui tahtmine tuleb. Näib, et oleks hea teha ühine perekoosolek ja koostada kokkulepped ja nii, et posid selles ise osaleksid – siis on neil ka huvi neist kinni pidada. Kindlasti kasutage aktiivset kuulamist, et saada head kontakti ning vastastikust mõistmist ning jagage piisavalt positiivset tagasidet, kui poisid midagi toredat teevad. Tunnustamine on ju parim tagasiside viis lastele teada anda, mida neilt ootate. Kui seda on piisavalt ja laste põhivajadused on arvestatud, siis ei tekigi olukordi, kus mõte läheks vitsa juurde.
