kirjutan, lootes, et ehk saan ma nõustaja värskema pilgu läbi mõne hea idee või siis nö " lohutust", kuidas järgnevas olukorras toime tulla.
Meil on peres kaks tüdrukut. Paari kuune ja kahepoolene. Enne teise lapse sündi oli esimese elu nagu printsessil. Suutsime painutada end igati tema järgi ja palju hellust jagada. Nüüd uue lapse sünniga on kontrast tema jaoks üsna suur. Lisaks on temal kätte jõudnud aeg, kus kõigele toredale tuleb ikka reegleid ja käske ja keelde söögi alla ja peale pluss siis veel kohanemine beebi olemas oluga. Beebid ta tegelikult väga hoiab.
Mõni aeg tagasi läks ka suurem lasteaeda, kus käib mõned päevad nädalas ning eks seal ka käib see suureks saamine suhtelise hooga. Ehk siis muutusi kui palju. Saan sellest mõistuse ja südamega igati aru, saan ka sellest aru, et pean end ise laadima ja vastutama, et mu patarei oleks täis aga hetkel siin selles uues olukorras, püüdes kõiki elementaarseid vajadusi täita, ei ole see alati lihtne. Lapsed on erinevas rütmis, kõik tahavad emmest oma. Minu enda jaoks on kodu korrashoid hea enesetunde tarbeks oluline ehk siis kodutöödes ka järele ei anna enda suhtes. Oleme katsetanud siin igasuguseid päevakavasi ja leidnud olmeasjadeks mõnusa rütmi mis kõigile sobib. Pereisa on hästi tubli ja toeks ja töö võimaldab üsna palju ka kodus olla. Kui ikkagi olen mina muutunud krokodillemaks. Mingitel hetkedel ei suuda ma üldse närvi valitseda ja olen väga kergesti plahvatav. Ja suurimaks kannatajaks on just see kahepoolene tüdruk. Tema oskab ju hetkel kõige rohkem närvikannelt mängida, seda üldse mitte pahatahtlikult, vaid oma loomulikus arenguavajaduses. Kuid hoolimata selles mõistmisest ja pehmete kasvatusviiside pooldamisest, keen liiga tihti liiga kuumalt üle. Meie peres füüsilist karistamist pole. On ainult järelemõtlemise tool. Samuti ei pea ma õigeks lapse löömist enda välja elamiseks või solvamist, alandamist. Seda ma ka teinud pole. Kuid tunnen, et närv on liiga tihti piiri peal. Kohati läheb silme eest mustaks ja ma pole enam mina ise. Kahjuks on viimasel ajal palju temaga sellist närvilist ümber käimist, nt närvilisel hetkel kui tita vb olla on rahutu ja tema mangub juba sajandat korda seal kõrval juua, olen närvilistl tirinud ta kraani juurde ja käratanud, et joo siis kähku ära. Ja hästi palju teisi sarnaseid situatsioone. Kohutav eksole. Sealsamas saan aru, et appi mida ma teen. Miks ma nii teen . Aga ei suuda end ohjeldada. Mul on tekkinud hirm, et kuhu see veel süveneda võib. Arvasin, et kui aegajalt kodust üksi välja saan a la poodi või solaariumi vms, siis on ok. Kuid need päevad kui meest näiteks pole kodus, siis läheb ikka käest ära. Selline tunne nagu närvid oleks koguaeg viimasel piiril. Lapsed on mõlemad tegelikult head lapsed. Ei ole asjatut jonni väga või sellist imelikke käitumishäireid. Aga ma lihtsalt iga pisema normaalse jonnisituatsioonis kaotan pea. Tunnen, kuidas hambaid ja sõrmi rusikasse surun ja sisisen sees. Füüsiliselt tekib tunne, et tahaks teha haiget lapsele. Aga seni olen saanud pidama. Seda kirja pannes on kohutav tunne. Ma poleks iial uskunud, et mina nii võiks tunda. Ma olen pigem alati südames nutnud laste pärast, kelle emad neid halvasti kohtlevad. Nüüd mõistan muidugi mõnd olukorda rohkem. Tean, et see kõik on kurb ja kole aga tahtsin kirjutada ja nõu küsida enne kui olukord päris kontrolli alt väljub. Oma nõrkushetke tunnistada pidi ju olema tugevus. Ma ei teagi täpselt, mida ma teilt kuulda loodaks või küsida nüüd tahtsin, aga vb olla tekib teil endal tänu suurel kokkupuutele sarnaste lugudega mõni mõte, mis võib mind aidata. Tean, et hästi suur koormus hingeliselt on mul süütunne, et suurem tüdruk on nüüd kuidagi kõrvale jäänud rohkem paratamatult. Ja ma ei saa selle tundega hakkama ja siis elan seda tema peal välja. Mis omakorda suurendab seda veelgi. Olen mõelnud isegi mõne nö psühhodoktori poole pöörduda, samas on see mõttetu, sest arvan, et kellegagi rääkimine üksi olukorda ei muuda ning ravimeid ma ka sööma ei hakkaks. Rääkida saan ma mehega ka. Seda me ka hästi palju teeme. Pealegi kasutaks need üksikud hetked, mis beebi kõrvalt ära saan, millegi toredama jaoks. Kuid hetkel tunnen, et tahaks kellegi nõu, kes oskab võib olla olukorda kõrvalt vaadata. Kuidas küll kõige selle emotsionaalse ja arggipäevase koormusega hakkama saada? Kas ehk on asi lihtsalt värske ja kõik loksub paika? Kardan nii väga suurema tüdruku südamesse haaavad lüüa. Olen palju panustanud meie suhtesse ja oleme lähedased. Nüüd on tunne, et teen kõik valesti ja ei saa pidama. Tahaksin oma pere ja lapsi nautida. Aga ma lihtsalt olen kuidagi nii puntras. Näen, kuidas päev päeval segadus tema suureneb, et mis emmega nüüd juhtunud on ja jonnituurid, situatsioonid kisuvad raskemaks. Eks paarisuhtele mõjub ka see raskelt. Harjutasime teda ka tema voodisse magama, et me saaks õhtuti veidi rohkem oma aega, kuid nüüd on hakanud ta öösel nii palju ärkama ja tahab meie juures magada. Siis on rahulikum. Samas kui ta meie vahel laiutab, siis ei saa meie oma aega ega ka välja magada. Nokk kinni, saba lahti. Nojah, igasuguseid olukordi, mis on nii keerulised. Ega vist ühte toimivat valemit ka pole, kuidas need väikse vanusevahega lapse emad hakkama saaksid. Ma armastan oma lapsi südamest ning olen õnnelik, et saan olla kodune ema hetkel, kuid seda ei osanud ette näha, et see hingeline pool nii keeruline on. Ega ma päris täpselt mõista sedagi, miks ma nii kergesti ärritun. Kas see on väsimus, tülpimus või midagi muud. EI tea. Tahan vaid korda saada, enne kui teen midagi, mida kahetsen või olen oma suhte vanema lapsega rikkunud.
Tänan teid põhjaliku kirja eest ja imetlen teie valmisolekut oma raskusi jagada. Pean tunnistama, et olete oma kirjas kõik olulise välja toonud, mis on teid praeguse pingelise olukorrani viinud ja ka seda, mida vajab teie vahva 2,5.a. tütar ning teie ise. Palju muutusi korraga, kohanemine beebiga mõjutab teid kõiki, palju lisatoimetamisi, tähelepanu jagamine mõlemale lapsele, lasteaeda minek, suurema lapse arengust tulenevad kasvav vajadused, sh tähelepanu ja koosolemise järele jne. Seda ongi kõike palju, mis kurnab ja tekitab süütunnet, sest kõike ei jaksa.
Aga teil on ju ka palju toredat, millele toetuda, sh isa, kes meeleldi lastega tegeleb ja annab teilegi võimalusi vahel end välja lülitada. Kuid jah, mõistan, et praegu ongi teie jaoks koormuse mõttes väga raske aeg. Ja vahel ei piisa sellest, et vaid vahel harva loetud tundideks saate end mujal tuulutada ja tunda, et elus on veel midagi peale emakohustuste. Ilmselt oleks vajalik teha veel midagi iseenda heaks, et jaksaksite olla rahulikum ja rõõmsam emana ja naisena. Praegu, kui beebi veel väga väike, siis palju võimalusi ilmselt pole või veel ei ole ja ehk lohutab teid see, et selline väsitav aeg on ajutine.
Näib, et teie suurim mure hetkel on mitte teha liiga tütrele, olles vahel liialt kuri ja ärrituv. Kuigi olete ise taibanud, et vajaksite eelkõige ise patareide laadimist ja see võibki olla peamine, mida praegu vajate, siis mõelge ka selle peale, mis neid patareisid teil sedavõrd kiiresti tühjendab. Näiteks seda, kas oleksite valmis mõnest asjast loobuma, nt kasvõi veidigi vähem olema nõudlik kodu korrashoius ja leppima ka vähemaga. Kaaluge, kas keegi saab teid selles aidata. Mõelda võib ju ka nii – kui praegu näib, et kõige rohkem pigistab king just suhetes tütrega, siis sinna tuleks ka panustada. Kui kodu pole nii korras kui varem, siis see pole just suurem kaotus. Ma olen teiega nõus ja tahan veel omalt poolt rõhutada, et praegu võib tütrega seotud probleemid rääkida peamiselt sellest, et tal on raske teid jagada beebiga, kodutöödega, olla lasteaias, samas kujutledes, et teie olete vaid beebi päralt, samas vajab ta iga hinna eest teie tähelepanu ja seda emmet, kes enne oli rõõmus ja tema jaoks olemas. Seda enam, et tema vanuses lapsed muutuvad eriti nõudlikuks just emotsionaalse seotuse tähenduses ja tema enesetunne on otseselt seotud teie meeleoludega.
Nii võib juhtuda, et sobivad ka pahandused, peaasi, et tegelete temaga. Samuti võib tema öised kaissu tahtmised olla seotud hirmuga, kasvõi kaudselt teid kaotada. Ta vajab eelkõige kindlustunnet, et teiega on kõik hästi ja tema on endiselt teile tähtis ja kallis.
Kui midagi konkreetselt soovitada, siis kindlast ei tohiks teda karistada – see võib süvendab tema hirmu ja tõrjutust. Ka mõtlemistool võib mõjuda mitte niivõrd järelemõtlemisena, kui pahaks lapseks olemisena ja ikkagi alandavalt. Mul on hea meel, et te ei poolda alandusid ja karistusi ning kui vaja rahustamist, siis tehke seda koos nii, et see tõepoolest mõjub turvaliselt.
Nüüd veel sellest, kui saate pahaseks ja on tunne, nagu tahaks lüüa. See on väga julge ülestunnistus ning eeldab eneseteadlikkust. Siingi ütlen, et on täiesti loomulik vahel oma lapse peale pahaseks saada. Kuid te ei pea seda endasse koguma ja ootama, millal viimane tilk karikas üle ääre ajab. Kui vaja last vahel korrale kutsuda, on vaja seada ka piire. soovitan lugeda lisaks meie kodulehelt soovitusi: „nõustamise“ alt Suhtlemisoskuste KKK; sh kehtestamist jt oskusi.
Vahel aitab ka ennetada mõnd olukorda, nt andes suuremale mõni ülesanne, kui beebiga toimetate või teete kokkuleppe, et peale beebiga toimetamist teete tütrega koos midagi. Samuti mõelge nendele asjadele, mida tütar juba ise oskaks teha, kuidas ta saaks kätte juua, kui vajab seda hetkel, kui olete hõivatud jne. Kui ta saab veel lisaks tunnustust selles, mida juba oskab, seegi aitab jälle kaasa tema kindlustundele ja rahuldab tema tähelepanuvajadust.
Kui aga tundub, et miski ei aita ja ikka on teis väga suur pinge ja rahulolematus olukorraga, siis ei tee ju paha ka psühholoogi poole pöörduda, et leida üles see, mis teid veel kurnab.
Soovin teile jaksu ja rõõmu!
Mul ei ole küll nõu anda, aga tahtsin öelda, et sa ei ole üksi! Mul on täpselt sama olukord, samas mured ja probleemid. Äkki on sellest teadmisestki abi natuke
Suurem on hetkel juba 3 ja väiksem 6 kuud. Vanem laps on juba üsna harjunud ja käib ilusti lasteaias, kus talle väga meeldib. Aga eks ikka on (armu)kadedust ja tähelepanu nõudmist. Ja lained löövad ikka pea peal kokku teinekord. Tead ju küll, kuidas tahaks ja peaks lapsega suhtlema, aga kui on pingeline olukord, mis nõuab kohe lahendust, ja endal on närvid juba nagunii pingul, kaob see suurem pilt ära ja hetkeemotsiooni ajel ei tee just kõige targemaid valikuid ja otsuseid. Ma olen ka ikka lapse peale häält tõstnud ja temaga korralikult pahandanud. Tunne, et vot küll sakutaks ja ütleks päris halvasti, ei ole ka mulle võõras. Paar laksugi on vastu sõrmi saanud, kui ikka kuidagi muud moodi ei oska. Ja ma ju tean, et see on üdini vale ja annab lapsele vale signaali ja kehva eeskuju endaga toimetulekuks, aga no kui lihtsalt ei jaksa ja ei suuda see hetk... Kõik soovitused ja nõuanded lähevad meelest ja proovid lihtsalt selle konkreetse asja kuidagi tehtud saada. Ja pärast on süümepiinad ja meel kurb. Ja lapsega suhtest jälle gramm vähemaks võetud
Ja see on suuresti sellest 'tass/patarei tühi' murest ma usun. Aga ka isikuomadustest minu puhul. Ma imetlen ja kadestan siiralt naisi, kes on lastega kodus meisterdades ja tegutsedes nii õnnelikud ja õide puhkenud. Ma armastan väga oma lapsi, aga nendega mängimine ja tegutsemine ei ole ainus, mida ma õnneks vajan. Midagi on veel vaja. Oma aega, mingit oma asja. Ja ma arvan, et see nõustaja küsimus, et mis need patareid nii tühjaks tõmbab, on väga hea ja vajaks ka minu puhul vastamist. Liiga tihti taban ma end mõttelt, et oleks nad juba suuremad ja saaks ise hakkama omavahel. See tekitab minus kõige suuremat süütunnet, et ma tunnen kohati, et lapsed nagu segavad mind. See ei ole ju okei niimoodi tunda ja mõelda oma laste kohta, kes on mulle väga kallid? Aga no mis teha, kui ei ole kunagi aega, et ise olla ja oma asju teha ja endaga tegeleda. Koristamine, söögi tegemine, poes käimine, hädaga saab lehele pilgu peale visata või sotsiaalmeedias korra läbi joostud, lapsed, lapsed, lapsed, lapsed. Ei muud. Selline orav rattas tunne. Mehega pole õhtuti juttugi enam millestki rääkida, kuna enda elu on nii tühi. Kaua sa neid kakaseid mähkmeid ikka arutad Me elame hetkel veel ka Eestist kaugel, nii et sõprade-perega on ka kehvasti. Nii need akud tühjad ongi.
Nagu ma ütlesin, nõuandeid mul ei ole, aga tahtsin anda märku, et sa ei ole üksi selliste muredega. Minul endal on hea seda teinekord kuulda, et mitte kõik ei ole superemad, kes kõigega lenneldes ja ideaalselt hakkama saavad, vaid on ka minusuguseid, kes teinekord vastupidiselt oma parematele teadmistele ja oskustele eksivad.
Tänan, et jagasite oma kogemust, toetades seeläbi emasid, kellel on sarnased mured. Jah, te ei ole üksi. On loomulik vahel saada pahaseks ja tunda end oravana igapäevaste kohustuste rattas ning vahel näib, et kuskil on toredam elu, mis justkui teist mööda tuhiseb. Kuid seegi on oluline ja väga vajalik etapp pereelus. Hea on ju vahel ka mõelda nii, et olla laste päralt esimestel eluaastatel on väga väärtuslik aeg, mida ei saa hiljem kuidagi kompenseerida. Kuid lapsed ei vaja mitte niivõrd ideaalseid vanemaid, vaid piisavalt häid vanemaid (nagu on öelnud üks tuntud psühholoog). Seega, head emmed ja issid, loobuge mõnest asjast, mis liialt kurnab ja täitke oma tassi, otsige üles rõõmu pakkuvaid asju. Lapsed on õnnelikud, kui vanemad on õnnelikud.
