Tere!
Mul on mure oma 4a poja pärast, kes käitub aeg ajalt inetult oma issiga (mainin, et mees ei ole tema bioloogiline isa kuid poiss hüüab teda issiks. Oma pärisisa olemasolust ei tea poiss midagi, pole teda kunagi näinudki).
Kui mina kodus olen, ei kõlba issi millekski - mina pean peput pühkima, ainult mina võin teki peale panna kui magama minnakse jne. Kui issi üritab seda teha, siis ütleb - ma löön sind või loll oled. Ja nii iga teise asja peale, kui issi midagi tema vaatevinklist valesti teeb, temalt midagi küsib (kuidas lasteaias läks?) Samas teine hetk nuiab issit, et lähme ujuma või lähme õue, kallistab ja ripub kaelas. 10min pärast ütleb talle jälle millegi peale - ma löön sind.
Issi saabus meie ellu kui laps oli 2a. Nad said kohe suurteks sõpradeks, mees tegeles temaga palju ja tegeleb siiani. Palju rohkem kui mina. Käivad koos ujumas, mänguväljakutel, müravad, teevad sporti, sõidavad rattaga jne. TMees kohtleb poissi nagu oma last. Ainus asi, mehele meeldib poissi natukene kiusata, heas mõttes (nt, naerab kui poiss pallile pihta ei saa jne) ja norib natuke, mille peale poiss läheb närvi ja hakkab talle halvasti ütlema.
Tihtipeale müramise käigus meeldib poisile ka issit lüüa ja haiget teha - paneb rusikaga selga, pähe või hüppab suure hooga peale.
Ma ei saa aru miks ta nii käitub issiga - ühel hetkel hoiab ja kallistab ja tahab minna ujuma, rattaga sõitma jne. Teine hetk ähvardab lüüa. Ma ei tea lähikonnas ühtegi meest kes lapsega niipalju tegeleks nagu tema. Ta hoiab mu poega nagu oma last aga miks poiss nii vaenulik on....?
Mul on poisi käitumise pärast pidevalt sisimas häbi. Mõtlen, et millal mehel ükskord villand saab ja ei taha enam poisiga mingit tegemist teha, kuna nii halvasti käitub issiga, kes temale nii palju aega pühendab.
Tore lugeda, et teie mees poisiga kenasti tegeleb. Teile teeb muret, et poeg kord tundub käituvat "hästi", siis aga "halvasti".
Laps ei juhti suhteid, laps käitub vastavalt sellele, kuidas ta ennast tunneb. Tunneb hästi - on koostöövalmis, energiline, rõõmus, uudishimulik; tunneb halvasti - nutab, keeldub koostööst, lööb, ütleb: loll. Suhteid juhtida tuleb täiskasvanul, laps ei ole selleks suuteline. Kui asjad lähevad toredasti: mängitakse, müratakse jne, siis iseenesest ongi tore. Kui aga midagi juhtub, asjad ei lähe toredasti: lapsele ei meeldi miski tegevus, ta ei saa, mida soovib, ta näitab kurbust, pettumust, ärritust, pahameelt - siis on vaja reageerida tähelepanelikkusega, et aru saada, mis lapsega tegelikult toimub. Laps ei saa vanemale öelda: ära nori minu kallal, ära naera minu ebaõnnestumise üle jne. Küll aga tunneb laps oma alateadvuses neis olukordades, et ta on vähetähtis, väärtusetu, et ta ei saa teistele loota ning on ka ise keegi, kellele loota ei saa (ei püüdnud palli kinni!). Laps vajab kindlasti nii kinnitavat kui ka õpetlikku tagasisidet (kinnitav: näed, kui ilusti sa palli viskasid; õpetlik, arendav: vaatame, kuidas saab palli paremini püüda), kuid last ei tohi sildistada, last ei tohi pilgata, naljadega peaks olema ettevaatlik.
4a lapsel on veel vähevõitu moraalset-eetilist kategooriat, ta ei mõtle nagu täiskasvanu, laps on lihtsalt laps, ta reageerib oma tunded kohe välja. Ja tegelikult võiks ka rõõmustada selle üle, et poeg ka mehele oma tunded julgeb välja näidata (löömise taga on ilmselt mingi pahameel, laps soovib, et mees sellest aru saaks), see on viide, et laps tõesti usaldab. Laps saab oma reaktsiooni muuta alles siis, kui täiskasvanu on muutnud oma käitumist. Ükski ema-isa ei hülga ju oma last seetõttu, et lapsel on tunded või et laps käitub nagu laps, sest ta veel ei oska teisiti. Seetõttu tuleb püüda lapse kodeeritud sõnumist (nutt, jonn, löömine, turris olek jne) aru saada, püüdes last kuulata, andes talle mõistvaid sõnumeid ja alles siis rääkida sellest, kuidas peaks-võiks neis olukordades käituda.
Pärast löömist saab lapsele öelda, temaga täiskontaktis olles: sa oled pahane minu peale (sulle ei meeldinud, et...; sa oleksid praegu tahtnud... jne, vastavalt olukorrale). Seejärel on kohane anda selgitus kas olukorra kohta (me ei söö praegu jäätist, sest kohe on õhtusöök) või käitumise mõju kohta (kui sa mind lööd, siis ma saan haiget ja mulle ei meeldi see), järgmisena võiks rääkida sellest, mida võiks teha järgmisel korral sarnases olukorras, et kumbki oleks rahul. Nii tunneb laps, et teda on mõistetud, ja samas on vanem üle kinnitanud, kust läheb tema piir.
Sarnane võiks olla käitumine ka pepupühkimise või tekipanemise kohta. Nt: Jah, ma saan aru, et sa soovid, et ema tuleks peput pühkima. Emme räägib praegu telefoniga ja mina tulin sulle appi. Kui te neis olukordades lapse tahet järgite, teete kahte asja: kinnistate harjumust (peput pühib alati emme) ja osati ka kinnitate, et issi ei kõlbagi pühkima (miks muidu seda alati emme teeb). Oluline on anda mõistev sõnum (ma mõistan, et sa...), ja kui olete kindel, et soovite jääda oma vanemliku otsuse juurde ning viite selle otsuse läbi lapse eneseväärikust kahjustamata, siis ongi kõik korras. Vanemlik kindlus ja rahu alati rahustavad suhet.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
