Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: Kuidas peab käituma 2.9aastase lapsega

hädasemme
Külaline
Postitatud 24.09.2015 kell 20:37
Tere!

Ma ei tea mida teha...
olen 2.9aastase poja ema, kasvatan last viimased aasta aega üksi, isaga pole lapsel kokkupuudet olnud vahepeal.
Laps koguaeg minus nii kinni olnud, ei saa rahulikult isegi vetsu minna, ilma et sellele ei järgneks ukse taga jonn.
Koguaeg tahab laps sülesolla, kui ta ei saa siis lihtsalt hakkab röökima ja kätega lööma...
Poja käib ka lasteaias, kõik kiidavad taevani, kuid kui koju jõuame hakkab sõda pihta- Ta lihtsalt röögib ja karjub ning nutab. Lisan veel, et alati kui lasteaeda järgi lähen küsin, mis tegid täna, kuidas läks, kas kõik oli ikka hästi jne.
Peale selle, teeb ta ka pahandusi, mida varem korduvalt keelanud. Näiteks: võtab kapist piima ja lihtsalt kallab selle maha. Või näiteks eile, kui mina parasjagu tualetis olin, võttis ta terve muna karbi ja lihtsalt viskas maha puruks.

Samuti ei maga ta öösel korralikult, IGAöö lihtsalt ärkab ülesse suure kisaga ja tuleb lööma.

Ma ei suuda enam, ei tea kuidas käituda, olen üritanud kõike, mida saaksin teha.. Olen rääkinud, Olen kallistanud, Olen nutnud koos temaga, Olen pannud pahalapse toolile- minu mõistus on otsas...
Palun abi, kas peaksin pöörduma kuskile või mida ma peaksin tegema temaga- Kui nii jätkub olen kindel, et varsti kutsuvad naabrid mulle juba lastekaitse töötaja koju, põhjusega, et laps karjub enamusajast..
Tiina Teska
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 27.09.2015 kell 09:50
Olete nõutu, sest teie poeg elab oma tundeid välja väga intensiivselt. Lapse käitumine on äärmuslik just kodus. Olete üritanud olukorda muuta, katsetades erinevaid meetodeid, kuid need ei ole tulu toonud.

Lugedes teie kirja, leidsin ma vähemalt ühe võtme kohe selle kirja algusest. Kirjutate, et kasvatate viimane aasta oma last üksi. Kas lapse isa elas varem koos teiega? Kas laps on segaduses, sest igatseb oma isa? Kas laps on segaduses ja hädas, sest ei talu teie kurbust või abitust seoses praeguse olukorraga? Kõik see võib mõjutada lapse käitumist. Pigem ütleksin, et lapse ebasoovitud käitumine on teisene probleem. Esmane on aga see, et teie poeg tunneb end mingil põhjusel halvasti. Lisaks võib lasteaed lapse elus olevat ebastabiilsust suurendada ja koju jõudes, koos teiega, teada tuntud ja turvalises keskkonnas, saab laps oma sisemise halva enesetunde käitumisena välja elada. Täiskasvanuna püüdke olukorda mõista, et laps teeb seda, mida tema aju areng võimaldab. Tema ebasoovitud käitumine ei ole otseselt suunatud teie vastu, see on meeleheitlik abipalve.

Olukord muutub siis, kui laps hakkab tajuma, et keskkond, kus ta kasvab on stabiilne, selles on omad rutiinid ja ettearvatavus. Tema kõrval on vähemalt üks enesega hästi hakkamasaav täiskasvanu, kellele saab loota. Lapse mittesoovitud käitumises on alati teatav vastuolulisus. Arenguliselt on nii loodud, et lapsed üritavad end kehtestada. Sellega käib kaasas pidev piiride proovilepanek Kui laps tajub, et ta seda alati suudab ja need piirid on ikka ja jälle tema mõjutada, tunneb ta end üha ebaturvalisemalt. Kuna laps vajab midagi kindlat, millele toetuda ja ta ei saa vanemalt seda stabiilsust, kindlaid ja turvalisi piire, hakkab ta neid piire ise endale ja ümbruskonnale kehtestama, seejuures ise muudkui vihasemaks ja meeleheitlikumaks muutudes. Lapsevanem jääb kõrval aga üha jõuetumaks, sest laps ilmutab end üha jõulisemalt.

Kuna teie laps vajab teie abi, siis eelkõige soovitan teil korraks võtta hetk, et olukorda justkui kõrvalt vaadata. Arvan, et te vajate ise toetust, et piisavalt tugev olla ja kontroll olukorra üle tagasi saada. Kaaluge oma ressursse. Kas teil on lähikonnas pereliikmeid või sõpru või lihtsalt tuttavaid, kellega rääkida või kes aitaksid teil mõnikord lapsega toimetada? Kas olete ise saanud piisavalt puhkust? Kas tulete ise oma emotsioonidega toime? Abi on kindlasti ka psühholoogiga rääkimisest. Psühholoogil ei ole imevahendit, mis paneb lapse teisiti käituma, kuid te saate enda jaoks olukorra lahti mõtestada ja olukorrale uusi lähenemisnurki leida. Lisaks leiate koos ka kindlasti tehnikaid, mida kasutada, et laps tunneks, et tema “armastuse anum” on täidetud ja ema on ikka alles, olgugi, et isa vahepeal kaotsi läks.
Häid ideid, kuidas lapsele tema tunnet ja mõtet tagasi peegeldada ning kuidas kindlalt ja lapse jaoks turvaliselt end kehtestada, leiate ka meie koduleheküljelt.

http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/suhtlemisoskuste-kkk-4/

Kui see, et te ei suhtle lapse isaga on teie otsus, siis on teie käes ka võimalus seda lapse huvides muuta. Kui see ei ole aga teie otsus, siis soovitan teil kindlasti võimaluse korral lapse isale teada anda, mis on toimumas ja kuidas teie näete, et olukorda muuta saaks. Püüdke hoida lahus endised paarisuhte haavatasaamised ning lapsevanematena suhtlemine.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!