Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: lapse karistamine ebaõiglaselt

nõu vajav 2 lapse ema
Külaline
Postitatud 19.09.2015 kell 16:42
Tere, mul on mure distsipliini küsimusega seoses. Saime madratsi lapsele. Abikaasa hakkas lina peale sättima aga meie 2,5aastane tüdruk tahtis seal mürada ja hüpata (kõik toimus mõne minuti jooksul). Mees vihastus keelates last, et ta ei segaks teda, kui paneb lina, et ta madratsilt ära tuleks ja alla tuppa läheks. Siis ütles mulle, et viiksin lapse ära. Ta ütles mõned korrad järjsest aga laps keeldus ja ta sovlvus sügavalt ja tahtis nutma hakata, kui issi tal käskis ära minna ja veelenam teise tuppa. Tahtsin last ära viia nagu mees ütles aga laps keeldus. Jätsin madratsile seisma. Mees vihastus väga haaras vihaga lapse karjudes, et mina ei saavat sellega hakkama ja viis ta alla tuppa. Laps nuttis, rabeles ta süles ja hammustas teda. Mees vihastas nii hullult hammustamise peale, et lõi last ja süüdistas selles mind väga inetute sõnadega laste kuuldes, et mina olen selles süüdi, mis juhtus, kuna mina ei viinud last alla tuppa. Mina olin löömise vastu (ilma lapsele selgitusteta). ma ei poolda füüsilist karistamist vaid rääkimist/selgitamist aga mees ütleb, et mina pooldan vabakasvatust, kui ei taha teda füüsiliselt karistada. Tegu on muidu väga tubli ja sõnakuuleliku tüdrukuga. Mees on keeldunud minu soovitatud raamatust, kus räägitakse distsipliinist. Minu silmade läbi oli see nii ebaõiglane minu ja eelkõige lapse suhtes, kes tahtis lihtsalt natuke rõõmu tunda ja hüpata ja kes hammustades väljendas end. Mida teha? Mis oleks lahendus? Kuidas võib selline käitumine lapsi mõjutada? Isa süüdistab mind laste kuuldes pidevalt tühistes asjades ja ütleb laste kuuldes halvasti.
Tervitades,
Murelik ema
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 21.09.2015 kell 11:00
Olete mures mehe reaktsioonide pärast lapse käitumisele.
Mul on heameel lugeda, et saate aru lapse ealistest eripäradest ja lapse käitumuslikust eripärast üldisemalt. Tõepoolest, laps tahtis hüppamisest rõõmu tunda, ja tema hammustamine väljendas tema arusaamatust, pettumust ja pahameelt.
Lapse karistamine ei ole kohane mitte üheski olukorras, sest karistades tekitame lapses vaid hirmu ja alaväärsustunnet ning paratamatult loome eeskuju, mille kohaselt on OK, kui suurem teeb väiksemale haiget ja et lähedastes suhetes on karistav ja alavääristav käitumine lubatav. Kuid ei ole ju. Nii et last karistades õpetame me talle mittekohast käitumist, kohase käitumise õpetamine jääb aga tähelepanu alt välja.
Vabakasvatuse all peetakse silmas kasvatusviisi, kus lapsele ei panda piire ja see on tõepoolest ohtlik olukord, see ei ole sobiv viis laste kasvatamiseks. Üksteise piiridega arvestamine kuulub ju igasuguste suhete juurde ning on vanemlik ülesanne õpetada lapsele sotsiaalselt aktsepteeritavat suhtlemisviisi, mille põhitõde on, et me peame üksteise vajadustest lugu, oleme valmis üksteist toetama ja mõistma ning see, kes tunneb, et tema vajadus on katmata või tema "sabale on astutud", peab seisma enda eest sellisel moel, et ei riiva teise väärikust ega piiri. Need on üldisemad inimlikud reeglid, ja kui vanemad neid järgivad, õpib ka laps suhtlema teisi arvestavalt. Tõsi, väikelaps on selle poolest eriline, et ta käitub oma tunde impulsiivselt välja, oma tunnetest arusaamine ja enda valitsemine saab rohkem võimalikuks alles eelkoolieas. Seda enam on vajalik lapse tundeid mõista - sest selle kaudu õpib ta mõistma ennast ja ka teiste tundeid, ja piiritlemine peaks käima ikka sama rada pidi: enne tunde ja vajaduse peegeldamine (sa tahtsid hüpata, sulle oleks nii meeldinud mürada) ja alles siis vanemlik piir (kuid issi tahab praegu... , ja seetõttu ...).
On väga oluline, et saaksite oma põhimõtteid koos mehega arutada ja kokkuleppeid teha. Ilmselt on ka teil vaja seista enda eest ja öelda abikaasale selgelt, endakohaselt ja mõjusalt, miks teile ei sobi see, et ta teid laste ees süüdistab. Seegi on õpetlik lastele, kes käituvad ikka eeskuju järgi ja õpivad nii tasapisi seisma enda eest väärikal moel.
Ehk on mees nõus sirvima mõna nn kergema vormiga lastekasvatuse raamatuid nagu nt "Minu mõistus on otsas", kus lihtsalt, pildiliselt ja neurobioloogilise korrektsusega on ära seletatud väikelapse käitumise tagamaa ja võimalikud head variandid reageerimaks nii, et hoida alles lapse eneseväärtustunne ja anda talle eluks kaasa head mudelid.
Soovin teile rahulikku ja kannatlikku meelt abikaasaga vestlemisel ja sarnasemate põhimõteteni jõudmisel, sest see tundub olevat neis olukordades põhiline.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!