Istume söögilaua taga, laps on isaga kokku leppinud, et pärast sööki mängivad koos legodega. Tuleb mingi tobe põhjus - laps ei saa seda, mida tahab, ja purskab välja, et "nii loll oled! kaka! ". Isa ütleb, et "ma ei taha kuulda, et sa nii räägid! Kui miski ei meeldi, siis ei meeldi, aga mitte ühegi täiskasvanu kohta ei öelda niimoodi." Tema jätkab parastamist: "nananana-naa! oled küll loll! kaka oled.". Isa: "Ma ju ütlesin, lõpeta ära. Ma ei taha kuulda sellist juttu!" Laps jätkab. Isa tõstab lapse laua äärest maha ja suunab oma tuppa järgi mõtlema. "Tule tagasi, kui oskad paremini käituda." Laps kisab vihaselt, prõmmib ust, hüüab veel, et kõik on lollid jne. Isa ütleb vastu: "Niimoodi mul pole enam mitte mingit tuju sinuga legodega mängida."
Vihane nutt läheb üle pettumuse nutuks. Natukese aja pärast tuleb tagasi meie juurde, lööb ennast käega vastu pead ja räägib: "Ma ei tea, miks ma nii paha olen, nii rumal, nii loll. Ma kohe löön ennast. Ma kohe lööks omal pea katki vastu seina. Nii loll pea! Madis on loll, Madis on täitsa loll! Teeks kohe haiget endale." ja hakkabki peaga vastu seina koputama.
Meie: "Lõpeta ära, ei ole loll! Keegi pole öelnud, et sa loll oled või paha. Lihtsalt meile ei meeldinud see, mis sõnadega sa räägid!"
Tema: "Olen ikka loll!"
Mina: "Miks sa siis loll oled?"
Tema: "Sest ma tahangi loll olla."
Endal nutumaik suus, aga püüab teha head nägu.
---
TAUST: varsti 5-aastaseks saav poiss, ainus laps, teda pole kunagi löödud ega haiget tehtud karistamiseks. On küll olnud nurgas, kuigi harva - pigem "järele mõtlemas, maha rahunemas". Või oma tuppa saadetud maha rahunema.
Lapse isa on üldiselt kriitilisem kui mina, kipub kergemini süüdistama. Mina olen pehmem, ikka püüan enne mõista kui hukka mõista ja ka alati lepitan neid omavahel. Üldiselt on meil igati kokkuhoidev pere.
---
Selliseid seiku on veel ja veel, näiteks, kui kogemata midagi katki teeb, midagi valesti läheb, millegagi hakkama ei saa vm. Teisi ei löö, aga iseennast tahaks lüüa küll. Kuidas selles suhtes reageerida? Mida sellises olukorras oleks tulnud teisiti teha?
Olete mures seetõttu, et poeg soovib ennast lüüa, karistada, nimetab end pahaks. See käitumine on omane lapsele, kes saab liialt vähe kinnitust selle kohta, et ta on väärtuslik, armastatud, mõistetud. Usun küll, et laps saab teilt ka positiivseid kinnitusi ja tagasisidet, ent lapsed on reeglina eriti tundlikud süüdistamise, kriitika, sildistamise osas. Siin peaks olema väga tähelepanelik ja seda tõesti mitte teha. Kaalul on ju palju: lapse eneseväärtustunne ja eneseusaldus. Lapse enda kujutlus iseenda minast on habras. Kui vanem kritiseerib, siis laps usub, et ta on kriitikat väärt. Vanemad ei pane tihti kahjuks tähelegi, kuidas neil suust lipsavad pealtnäha süütud "oled ikka saamatu küll!"; "mis asja sa seal venitad, pane juba riidesse"; "kuidas sa nii lohakas võid olla!" jne (need on näited teistest peredest), kuid tasapisi õõnestavad nad lapse eneseusku. Ja laps ei lõpeta selles olukorras mitte vanema armastamist (kuigi vanema laused on mitte-armastavad), ei - laps lõpetab iseenda armastamise, hakkab käituma ennast karistavalt.
Loomulikult peab lapsele piire panema, olema neis mõjus, konkreetne ja järjekindel. Kuid seda tuleb teha lapsest lugupidaval moel. Nii õpib laps väga olulise asja suhtlemise kohta: et üksteisest peetakse lugu, et üksteist püütakse mõista ja toetada, et kummagi vajadused on olulised.
Nii et lapsele saab kindlasti öelda, mida ta võib ja ei või, mida temalt oodatakse ja mida mitte, kuid enne, kui me lapse käitumisele reageerime, peame me aru saama, milline on lapse käitumise tähendus. On selge reegel, et mida "hullemini" laps käitub, seda hullemini ta end tunneb ja see laps vajab abi - eelkõige mõistmist. Lapse närvisüsteem on veel õrnukene, ta on impulsiivne, ei suuda enne käitumist mõelda. Lapse saatmine teise tuppa "järele mõtlema" on lapse jaoks veel üks märk sellest, et ta on väärtusetu. Lapse vääruslikkusest annaks tunnistust see, kui vanem püüab lapse tunnetest aru saada, sest just tunne on käitumise ajend. Nuttev (pettunud, tige, jonnine jne) laps on hädas laps, tema tunne vajab mõistmist ja peegeldust, tema keha vajab vanema lähedust, ta vajab rahulikku vanemat enda kõrvale, selleks, et rahuneda.
4-5-aastane laps ei suuda üksinda rahuneda, ammugi ei suuda ta oma käitumise üle järele mõelda (tema aju intellektuaalne tase ei võimalda veel seda), nii et seal teises toas üksinda tunneb ta end mahajäetuna, toetuseta, armastuseta. Kõiki neid olukordi, kus laps vanema arvates käitub ebakohaselt, tuleks kasutada lapse õpetamiseks: saame rääkida, mil moel veel selles olukorras oleks käituda saanud, millised lahendused oleks head olnud, kuidas käituda teinekord sarnases olukorras. Karistuse korras teises toas istudes õpib laps põhiliselt karistavat vanemat kartma ning edaspidises elus võib tema toimetulekustrateegiaks saada, et kui on raske, ei saa teistele loota.
Nii et see, mida peaksite tegema, on püüda tasapisi taastada oma väikemehe usk sellesse, et tema on tore poiss ja inimesed tema ümber samuti toredad ja usaldusväärsed.
Laste kasvatamise, nende käitumise ja reageerimisviiside kohta on liikvel palju müüte, mis ei vasta tõele. Soovi korral saate vaadata, millistel seisukohtadel on perekeskuse spetsialistid, link: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/nouanded/myydid/
Meil kodus osaliselt samasugune 4,5a, kes emale isale iga teise asja peale ütleb veel hullemini - sa oled sitt, sa oled pask, sa ole loll.
Aga ma ei lugenud Meelike Saarna vastusest välja, et mismoodi siis peab sellisele käitumisele reageerima (kui laps mingi väikese pettumuse peale hakkab vanemaid lolliks sõimama) ?
Laps tunneb ennast väga hullusti? Mismõttes? Iga asi mis ei lähe nii nagu tema on ette kujutanud, teeb olukorra tema jaoks "hulluks"? Ei saa sellest väga aru.
A la kui laps tahab minna ühte tänavat pidi koju aga mina ütlen, et sealt ei saa minna kuna seal tänaval on remont, siis laps tunneb ennast nii hullult selle peale, et peab emale ütlema" sa oled loll?"
Vanema ülesanded lapse kasvatamisel on mitmekesised, eelkõige on vaja armastust ja mõistmist, keskendunud kohalolekut lapse jaoks, aga kindlasti on vaja ka mõistlikke piire, järjekindlust piiride hoidmisel ja mõjusust nende panemisel.
Kindlasti on äärmiselt oluline vanemlik ülesanne panna lapsele piire, ja teha tuleks seda lapse eneseväärikust riivamata, kuid samas mõjusalt. Teie viimast näidet kasutades saab öelda näiteks: jah, ma saan aru, et sa tahad sealt minna, sulle meeldiks sealt minna, sa oled nii harjunud. Kuid siin on alanud remont ja täna me läheme teist teed. Kui nüüd laps tõesti reageerib nii, nagu te kirjeldate, ütleb teile: sa oled loll, siis siingi on olemas kohaseid reageerimisviise, mis jätavad teile alles vanemliku autoriteedi ja lapsele eneseväärtustunde.
Kujutlen seda vestlust jätkumas:
Laps: Sa oled loll!
Teie: Jah? Sulle tundub, et ma olen rumal, kui me siit kaudu ei lähe?
Laps: Loll-loll jah!
Teie: Sulle ei meeldi, et me vana teed pidi minna ei saa.
Laps: Ei meeldi jah!
Teie: No me läheme täna siiski teist kaudu.
Ja siis, lapsele kindlasti otsa vaadates, mõjusalt: Mulle ei meeldi kuulda, et sa ütled loll (või pask, või sitt). Need on sõnad, mida mina ja issi ei kasuta ja me tahame, et ka sina samamoodi käituksid.
Edasi võib teema mujale suunata, vaadata nt teetööd tegevat buldooserit vms. Kui laps neid sõnu edasi korrutab, tuleks seda lihtsalt ignoreerida, sest üks põhjus, miks 4-5 aastased nii teevad, on selle ea juurde kuuluv katsetamine, ja kuna laps soovib tähelepanu, siis on see üks viis saada tähelepanu, isegi kui ta saab selle tagasiside ja tähelepanu negatiivsel moel.
Nõnda siis võib öelda, et vägisõnade ja kaka-pissi sõnade kasutamine-korrutamine-narritamine on ealised eripärad. Vanema kohus on: 1. näidata eeskuju ja ise samuti neid sõnu kasutada, 2. reageerida rahumeelselt ja mõjusalt, öeldes endakohaselt, mida ta sellest arvab. 3. Mitte laskuda vaidlusse - kui kord ütlesite, siis maksab uskuda, et laps pole kurt, ignoreerige või viige teema mujale. Ülereageerimiseks puudub põhjus.
Tihti juhtub, et lapsed ei teagi vägisõnade tähendust, siis tasub koos sõnaraamatut uurida.
Selgitan ka, mida mõtlesin, kirjutades, et mida hullemini laps käitub, seda hullemini ta end tunneb.
Lapse nutt, jonnimine, "arutu" ringijooksmine, vanema või teise lapse löömine, hammustamine, vanema arvates ebakohaste väljendite kasutamine, nt ma vihkan sind! sa oled halb emme! ma ei taha sind! jmt tegevused tähendavad reeglina sama asja: see laps, kes nimetatud moel käitub (ja see nimekiri pole siin sugugi ammendav), tunneb end halvasti, selle kohta võib üldisemalt öelda, et lapsel on probleem. Probleemi all pean silmas: lapsel on puudu heast vanemlikust kontaktist, kvaliteetajast koos vanemaga; tal on vähe eakohast otsustusõigust, tema mõjutamine toimub põhiliselt käskluste ja karistuse (St hirmutamise) kaudu; laps on väsinud, haige, näljane; ta on äsja juhtunud sündmuse tõttu tugevate tunnete meelevallas, nt on pettunud, haiget saanud, ärritunud, hüsteerias, lohutust vajav jne jne.
Neis olukordades on vanemal hädavajalik säilitada mõistvus ja tähelepanelikkus, sest see rahustab lapse tundeid, ja alles siis, kui laps on veidi rahunenud, on vanemal võimalik lapsele oma vanemlik ja täiskasvanulik piir või sõnum edastada. Laps rahuneb ainult rahuliku täiskasvanu toel, ja ainult rahulikule lapsele on mõtet seletada, mida tohib, mida mitte, mida temalt oodatakse jne. Üheltki inimeselt, ei suurelt ega väikeselt, ei saa oodata ratsionaalset käitumist, kui ta on emotsioonide meelevallas. On vaja rahustust, siis saavad meie aju ratsionaalsed keskused jälle normaalselt tööle hakata, intensiivsete tunnete meelevallas pole see võimalik.
Jõulised lähenemised nagu karistamine, hirmutamine, ähvardamine jmt õpetavad last reeglina vaid kartma, varjama ja mitte usaldama.
Nõnda siis: piire tuleb panna ja nendes peab olema mõjus ja järjekindel, kuid asjad peavad käima õiges järjekorras. Piiri panemise mõte peaks olema see, et laps õpib teistmoodi /sotsiaalselt aktsepteeritaval moel/ käituma.
Nii kurb on tõdeda, et ka minu 6-aastane poja on hakanud ennast lööma. Olen teinud tema suhtes kõike, kuulanud, peegeldanud, olen väga tihti (pea iga päev) öelnud talle kui palju ta minu jaoks tähendab, kui oluline ta on. Olen rääkinud elu enne teada ning kui õnnelik elu on koos temaga. Olen talle korduvalt kinnitanud, et ükskõik kuidas ta käitub on ta minu jaoks ikka seesama ning ma armastan teda ükskõik kuidas ta ka käitub/ennast tunneb.
Löömised on aga tulnud siis kui ta tajub, et ta käitub valesti nt paar päeva tagasi ärritus ta 2-aastase venna peale, kes kogemata ta ehitatud torni vms asja ära lõhukus (venna tagurdas oma autoga tema ehitise otsa), selle peale ta ägestus ning lõi vennat (küll mitte kõvasti, kuid lõi). Ta reeglina seda ei tee, kuid kui ta end seda tegemast avastas ütles, et ta on vastik laps ja ta ei oska käituda ja hakkas ennast peksma. Sõltumata sellest, et ma mõistsin olukorda, selgitasin, et tema ägestumine oli arusaadav (tol hetkel ma ei andnud hinnangut löömise kohta, kuid sellest rääkisime peale rahunemist), samuti kinnitasin, et ma sain aru, et ta ei tahtnud vennat lüüa, kuid ta ei suutnud oma pahameelt muud moodi väljendada jne. Selliseid situatsioonid, kus ta ennast lööb ongi siis, kui ta tunneb, et on valesti käitunud, kuigi ei mina ega mees ei ole teda halvasti käitumises süüdistanud vaid alati oleme üritanud tema tundeid ja mõtteid peegeldada.
Teine mis on lapsel veel tulnud on ägestumine kui ta ei tee ettevõetud asja nii nagu ta ise seda tahab nt eile õhtul tahtis ta ehitada paberist üht eset, milleks oli vaja paberit teipida. Tal ei õnnestunud see, proovis veel ja teinegi kord ja siis ägestus, hakkas asju loopima. Sekkusin ning üritasin talle selgeks teha, et alati ei pruugi kõik asjad kohe välja tulla ning selliseid asju võime üheskoos teha- see küll leevendab ta ärritust, kuid järgmine ebaõnnestumine tekitab temas taas viha. Sama olen kuulnud ka lasteaias õpetajalt, seal ta küll ei ägestu, kuid hakkab nutma (nt kui ei tule vihikus tähed ühesugused või joonistus ei tule piisavalt hea).
Muidu on tegu väga rahuliku, samas aktiivse ja rõõmsameelse lapsega. Need kaks asja (enese löömine ja ebaõnnestunud tegevused) teevad mulle muret. Kuidas lahendada, kuidas käituda.
Arengulistest iseärasustest lähtuvalt on kuueaastasele lapsele iseloomulik päris omapärane ja ehk isegi vastuoluline maailmapilt. Nad uurivad, mis on vale, mis on õige, mis on lubatud ja mis mitte, kes on süüdi ja kes on hea. Tihti on nende eeskujudeks politseinikud, superkangelased ja üleloomulike võimetega muinasjututegelased, neid peetakse ikka veel reaalselt eksisteerivaks . Lisaks on lapsele kindlasti mainitud, et sa oled juba suur ja küll sul tuleb üks või teine asi hästi välja. Kui nüüd siiski juhtub, et paber ja teip ei allu tema mõttele või uhke rebase saba ei mahugi pildile, siis on suur pettumus. Oma peas oli laps selle paberist ehitise või joonistuse ju juba valmis teinud. Lapse aju reageerib, keha toodab stressihormoone ja suure tõenäosusega vajab ta rahunemiseks täiskasvanu abi. Tavaliselt, mida turvalisem on keskknond, seda rohkem laps oma stressi ja pettumust välja elab.
Iseenda löömine ja karistamine võib olla seotud süütunde järk- järgulise arenguga. Kui laps tunneb, et on olnud oma väikevenna peale kuri ja käitunud seejuures eneselegi ootamatult halvasti ja siis tulevad ehk veel meelde mõned kurjad,mõtted, mida ta pole välja öelnud, kuid mida ta oma venna osas on mõelnud, kui talle on tundunud, et see ema sülle liiga tihti saab, tahab laps end mingil viisil karistada. Isegi multikas saab ju paha alati karistatud.
Niisiis, kui laps lööb end, siis peegeldage ja uurige, milline on seletus lapse mõttes ja püüdke talle jätkuvalt selgitada,et lüüa ei ole vaja ja proovime lihtsalt juhtunut heastada. Palume andeks, teeme pai, anname vennale natukeseks ajaks oma auto mängida vms. Lisaks võiksite ise olla n.ö. elavaks mudeliks. Kui teil endal läheb mingi tegevus kodus untsu, siis näidake oma pettumust, kuid mainige ka seda, kuidas te arvate, et asja korda saab. Lapsed on väga tähelepanelikud ja matkivad täiskasvanuid usinalt.
Harjumuse muutumiseks on vaja sihikindlust ja aega.
