Tere. Olen 16 ja hoian vahest oma sugulasi. Poiss saab kohe 5 ja tüdruk saab 1 novembris. Tüdruk on kõigi lemmik ja hästi armas laps. Poiss on krutskeid täis, aga samuti ülimalt armas ja vaimukas. Üldiselt hoolitsen mina poisi eest kuigi vahest olen ka mõlemaga. Käime näiteks väljas. Poiss satub alatihti pahandustesse (jookseb eest ära, ei kuula, teeb tahtlikult haiget jne) Mina siis teen hoiatuse ja panen ta 4 minutiks istuma, siis seletan uuesti karistust, vabandust ja asi ongi unustatud. Minu ema üldiselt ei karista, aga ta on seda kord teinud ja siis tutistanud. Alati, kui laps ära viiakse kaebab see pisike poiss minu peale, et mina olen kuri ja ei taha kunagi enam siia tulla. Ma olen nagu mures ja segaduses, sest ma ei tea mida ma teen valesti. Mina ju ei löö ega tee haiget, aga minu ema peale ta näiteks seda ühte korda ei kaevanud. Alati olen MINA süüdi. (lapse ema loomulikult saab aru, et last on vaja karistada ja ma teen õieti jne) aga mul on nii kurb meel, sest äkki peaks siis mina ka lööma, kui talle see eelminekord nii meeldis? Mina ju ei löö, aga minu peale ta kaebab.
Toon näiteks ühe olukorra. Jalutasime kodupoole ja oli plaan mänguväljakule minna. Poiss ütleb, et tahab minu ema juurde minna. Ma siis ütlen, et lähme, aga siis mänguväljakule minna ei saa. Poiss ütleb, et ma tahan ikka sinuga olla jne jne.. Ma siis proovin uuesti seletada, et parem lähme jah koju, sest õde on juba ka näljas ja väsinud vankris. Poiss siis nägu nalja täis jookseb mul eest ära (õnneks kõnniteel, aga autotee on kõrval niiet ohtlik!) mina ei jookse talle vankriga järgi ja jäin pinglile istuma. Läks kaua, aga asja sai. Ta tuli lähmelae ja ma püüdsin ta kinni. Kurjustasin ja panin enda kõrvale neljaks minutiks istuma. Loomulikult naljanägu muutus kohe jonniks ja ma tundsin nagu ma oleks lapsepiinaja. Helistasin oma emale, kes pidi tulema koeraga vastu meile. Laps jonnis ja kõik vaatasid ka mind natuke imelikult niiet lasin lapse minema. Jooksis jälle nägu nalja täis minema. Lõpuks läksin järgi ja siis oli mu ema ta juba kätte saanud ja riidles temaga! Aga pärast kaebas ta ikka oma emale, et mina olen süüdi. See kuidas minu ema karistab see ei jõua kunagi jututeemaks! Ma lihtsalt tahan teada, et miks see laps alati süüdistab minu peale ja mida teen mina valesti, kui mina ei löö vaid kasutan istumis tehnikat? Ma ju hoolin temast niiiväga, aga süda läheb kohe katki, kui ta räägib, et mina olen kuri...
Oled kurb, sest tihti sinu hoole all olev 4- aastane laps jonnib ja kaebab emale sinu peale.
Sinu kirjast selgub, et võtad oma tööd väga vastutustundlikult.
Eelkõige peaks lapse käitumist analüüsima lapse arengust lähtuvalt. Kuigi laps saab juba varsti viieseks, on ta oma arengulistelt võimetelt siiski üsna piiratud. Tema aju ei ole veel võimeline kujundama n.ö. öiget ja loogilist käitumist. Mõnikord tundub, et ta justkui mõistab, kuid teeb järgmine kord ikka samasuguse vallatuse või tuleb ette, et laps jonnib ja läheb endast välja justkui tühiste asjade peale. 4-5-aastase puhul on tavapärasteks märksõnadeks asjade ettekujutamine, mis mõnikord tundub luiskamisena, suur uudishimu ja liikuvus. Saadan allpool lingi, kus on lühidalt võetud kokku selles vanuses laste arengulised eripärad. Kui sa loed seda artiklit, siis tea, et kõik see on mõeldud eelkõige täiskasvanule ja lapsevanematele. Loodetavasti on sinu roll pigem hoida lastel mõned tunnid n.ö. silm peal. Kui sulle tundub, et sinu hoolealune satub tänu oma püsimatusele ohtlikesse situatsioonidesse, siis palun anna sellest kindlasti teada oma emale ja lapse pärisvanematele. See, et laps ei kuula sinu sõna, ei ole sinu süü, sest püsimatus ongi selles vanuses laste eripära.
Kui laps kipub sinuga olles rohkem n.ö. luiskama või hoopis süüdistab sind, siis võib see olla märk sellest, et ta tajub, et sa oled ka ise lapse staatuses ja sinuga on justkui rohkem lubatud. Lisaks tuleb mõnikord ette, et kodust eemal olles on lapsed vägagi kuulekad, kuid koju jõudes justkui vabanevad oma pingest ja hakkavad ootamatult käituma. Seega võib arvata, et sinu hoolealune on sinuga igati harjunud ja tunneb end sinuga koos olles koduselt. Sellest siis ka need hullamised ja katsetused reegleid rikkuda.
Pea kindlasti olukorra üle nõu oma ema ja lapse pärisvanematega. Laste eest vastutavad alati täiskasvanud. Kui sa jagad nendega oma muret, siis võimalus, et leiate koos lahenduse, mis kõigile sobib, on palju suurem.
